Kuna vabu päevi oli mul reisi jooksul vaid mõni üksik, siis tegin kolmapäevaks suured plaanid. Kõigepealt tahtsin ära käia ookeani ääres, lähedalasuvas linnakeses Cascais’. Sinna sõit oli jällegi hämmastavalt lihtne – metrooga lõppu, sealt rongi peale ja 40 minuti pärast oledki kohal.
Esimese asjana läksin randa ja pistsin jalad vette. Olin ka internetist lugenud, et vesi on külm, kuid mõtlesin, et see on lõunamaalaste standardi järgi. Tegelikult ka eestlasele oli ikka hämmastavalt külm! Pakun, et kuskil 17 kraadi.
Seejärel küsisin turistiinfo putkast, mida üldse Cascais peale rannas käimise teha ning seadsin sammud Boca do Inferno kaljupanga poole. Ookeaniäärne tee oli lummavalt ilus, kulgedes esiti läbi linna ning muutudes seejärel Californiat meenutavaks kaljuseks pankrannikuks.
Pärast seda jalutuskäiku istusin jälle rongi peale, kuid hüppasin maha veidi enne lõpp-peatust – Belem’i linnajaos. Eriliselt tuntud on see magusate koogikeste Pasteis de Belem poolest, mis olevat kõige paremad just selles linnajaos ühes kindlas kohvikus valmistatuna. Kuna ma ei olnud kindel, kas selle kohviku üles leian, astusin ühte teise ettejuhtuvasse kohta sisse ja ostsin paar tükki prooviks. Tõesti, ülimaitsvad. Tegu on lehttaignakorvikestega, mis on täidetud vanilje-munakreemiga. Seega maitselt üsna nagu Napoleoni kook, aga rikkalikuma kreemitäidisega – peab ju hea olema :).
Natuke edasi kõndides leidsin ka selle “õige” kohviku üles. Tundsin ta juba kaugelt ära selle järgi, et järjekord ulatus ligi 10 meetri kaugusele. Väidetavalt pidi küll järjekord ülikiiresti liikuma ning parim pidavat see koht olema just seepärast, et nad on klientide rohkuse tõttu sunnitud kogu aeg uusi koogikesi valmistama, mis tagab, et need on ülivärsked.
Kuid Belem oli ka muidu ilus linnajagu. Eriliselt kauni arhitektuuriga paistis silma arheoloogiamuuseum.
Belem üle vaadatud, sõitsin trammiga tagasi kesklinna ja seejärel hotelli. Puhata sain vaid tunnikese, sest siis pidin juba tõttama suvekooli registreerimisele. Õhtuks oli planeeritud (meililisti kaudu osalejate endi poolt) fado õhtusöök. Fado on Portugali traditsiooniline muusikastiil, milles on olulisemaks instrumendiks 12-keeleline Portugali kitarr.
Paraku ei olnud ma märganud, et õhtusöögi jaoks oli loodud ka Facebooki üritus, millele registreerunute arvu järgi broneering tehti. Siiski arvasid teised, et ei ole hullu kui ma liitun. Selgus aga, et ma ei olnud sugugi ainus, kes registreerumata kohale ilmus. Koht oli pisike ning meie grupp suur, seega hoolimata sellest, et mahutasime laudade taha oluliselt rohkem inimesi kui mõeldud, jäid paljud ukse taha ning pidid teise koha otsima.
Söögiks olid erinevad traditsioonilised Portugali snäkid, sh verivorst, ning joogiks sangria. Baari omanikuks oli vahva tüsedamat sorti mees, kes peagi tuled kustutas, karmi häälega kõik vait jääma kamandas ning kahe pillimehe saatel (üks Portugali kitarr ja teine tavaline kitarr) ise laulma hakkas. Pärast paari laulu pandi tuled jälle põlema ja lubati rääkida. Selline tsükkel kordus 4-5 korda erinevate lauljatega (sh naine ja üks väga vana mees).
Sarnaseid jooni flamenko ja fado-muusika vahel võis minu meelest leida küll. Põhiliseks erinevuseks tundus mulle see, et kui flamenkos on ka kitarrimuusika ise väga väljendusrikas ja kohati äkiliste arengutega, siis fados on kitarritaust üsna muutumatu ning meenutab üleskeeratavat leierkasti lapsepõlvest. Fados tundub tähtsamal kohal olevat just laul, mis enamasti räägib loo laulja (traagilisevõitu) saatusest.
Kuigi fado õhtusöök oli väga lahe kogemus, aga sellesse muusikasse ma päris ära ei armunud. Tulede pidev kustutamine tegi päris uniseks ka ning üllatuslikult andis isegi 2-tunnine ajavööndi vahe end tugevasti tunda. Seega läksin pärast õhtusööki hotelli. Naljakas oli, et jõudsin tagasi sekund varem kui üks hiinlane, kes minuga samas lauas oli istunud, kuid ligi 10 minutit varem lahkunud, nii et hüppasime lifti täpselt samal ajal 🙂 .
uneautreterre.wordpress.com 