30. märts (11. nädal)

Brisbane’ist rääkides ei saa üle ega ümber siinsest subtroopilisest kliimast. Mõned ütlevad, et Brisbane’is on “igavene suvi”, teised jagavad aasta kaheks aastajaks – suveks ja talveks, kolmandad eristavad siiski, kas või formaalselt, nelja aastaaega. Fakt on see, et Brisbane’i kõige külmema kuu (juuli) keskmine päevane temperatuur on täpselt sama kui Tallinna kõige soojema kuu (samuti juuli) oma – 21.9 kraadi (vrd https://en.wikipedia.org/wiki/Brisbane#Climate ja https://en.wikipedia.org/wiki/Tallinn#Climate). Päikeselisi päevi on Brisbane’is keskmiselt 283 aastas. Puud ja muru on alati rohelised (pikematel kuivaperioodidel võib küll rohi kollakaks tõmbuda) ning kevadel on puud värvilistes õites. Lund pole siinkandis mitte kunagi sadanud.

Suvi (eriti jaanuar-veebruar) on tavaliselt Brisbane’i kõige vihmasem periood, kuid see aasta läks pisut teisiti ning nii on suured vihmad kohale jõudnud alles viimastel nädalatel, märtsi lõpupoole. Vihm ei ole siin aga selline leebeke nagu me Euroopas harjunud oleme. Kui sajab, siis ikka korraliku survega ning nii ei ole vihmavarjustki erilist tolku. Siinsete vihmahoogudega käib kaasas ka üleujutuste kartus. Linna ajaloo jooksul võib välja tuua kolm eriti märkimisväärset üleujutust: aastatel 1893, 1974 ja 2011.

Täna hommikul vedasin end tööle läbi tugeva vihmasaju ning olin kohale jõudes enda üle päris uhke. Minu meelehärmiks selgus aga, et tormihoiatuse tõttu pannakse ülikool ning üldse enamik koole, poode ja muid asutusi, kinni ning kõigil soovitatakse püsida kodus. Seega tulin läbi katkematu vihma tagasi koju ning istungi nüüd siin ning kuulan väljas kallavat vihma ja tuult oma oma hapras “Queenslanderi” majakeses.

Nimelt möllab juba mitmendat päeva Austraalia idakaldal tsüklon Debbie, mis põhjaosas juba palju pahandust teinud. Siia jõuavad üldjuhul (ja õnneks ka seekord) tsüklonist vaid jäänukid vihma ja tugeva tuule näol ning peale kergelt üleujutatud tänavate ei ole suuremat kahju oodata. Aga natuke hirmus on siiski ning toiduvarud hakkavad ka otsa lõppema. Ausalt öeldes pole ma üldse kindel, et meie puidust rõdu sellele vihmale vastu peab. Saime juba paar nädalat tagasi hoiatuse, et kui sinna paljukesti minna, võib see alla kukkuda.

Aga kasutan siis juhust, et korralikult tööd teha ei saa ning hakkan üles kirjutama, mida märkimisväärset minuga vahepeal juhtunud on. Kõigepealt – oma 4. siinviibimise nädalal sain ma endale sõbranna. Jah, see on minu valdkonnas väga erakordne sündmus. Senini olid kõik minu tuttavad siin – nii kolleegid ülikoolis kui majakaaslased – meessoost. Isegi jõusaalis olin enamasti ainus tüdruk. Aga nüüd liitus meie lõunasöögiseltskonnaga saksa tüdruk Nadine, kes tuli Brisbane’i viieks nädalaks oma doktoritööga tegelema. Kui ühel päeval keegi lõunasöögilauas küsimuse õhku viskas, et mis plaanid kellelgi nädalavahetuseks on, teatasin mina, et lähen North Stradbroke’i saarele. Nadine küsis seepeale armsasti, kas ma oleksin nõus tema ka kaasa võtma – ja nii meist sõbrad saidki.

North Stradbroke ehk Straddie on saar, kuhu Brisbane’ist võrdlemisi mugav ühistranspordiga saada. Tegime läbi “kohustusliku” matkaraja imeliste ookeanivaadetega, sõime jäätist, ujusime ookeanis, vaatasime delfiine ja (vabas looduses) puu otsas lebotavat koaalat. Mida enamat ühelt päevalt tahta!

20170211_120418

20170211_11405220170211_120020

20170211_122707

20170211_161636

Päris koaala!

Esialgu hakkasime kohe Nadine’iga suuri plaane tegema, kuhu kõik me koos veel minema peame. Peagi sai aga selgeks, et meie graafikud ei tahtnud mitte sugugi ühtida… Nimelt ootas mind juba järgmisel nädalal ees Uus-Meremaa reis ning sealt naastes oligi Nadine’il juba viimane nädal käsil. See jättis meile lisaks Straddie päevale vaid kaks vaba päeva: see pühapäev ning laupäev pärast minu tagasitulekut. Kuid me kasutasime neid nii efektiivselt kui oskasime!

Mina olin juba mitu nädalat pidanud vaikselt plaani Brisbane’is populaarne Tai Chi ära proovida – mis iganes see ka poleks, tundub äge, kui saab väljas muru peal midagi aktiivset teha! Nadine oli kohe nõus minuga liituma ning pühapäeva hommikul seadsimegi sammud ühe lähedalasuva pargi poole. Ah jaa, vähemalt olime suutnud oma elukohad selles suures linnas valida üksteisest vaid ligi 200 meetri kaugusele :).

Kummalgi meist polnud tegelikult aimu, mida see Tai Chi endast kujutab. Kõlas nagu mingi Jaapani võitluskunst, seega panime igaks juhuks päris sportlikult riidesse. Kohale jõudes tabas meid aga suur üllatus – grupi keskmine eluiga oli 60 aasta kanti! Harjutused ise võib kokku võtta sõnaga “vooluliikumine” (flow movement). Põhiliselt seisime paigal, viisime aeg-ajalt keharaskust ühele või teisele poole, samal ajal kätega sujuvaid liigutusi tehes – ikka nii, kuidas endal parasjagu tunne oli, et liigutada tahaks. Trennist kui sellisest oli asi kaugel ning suutsin vaevu terve tunni jooksul naeru kinni hoida, kuid sellest hoolimata oli see väga vahva ja meeldejääv kogemus ning mõlemad olime pärast positiivselt meelestatud.

Õhtul tegin Nadine’ile tuuri linnas: sõitsime jõepraamiga ja jalutasime South Bankil. Hämmastav, kui palju teadmisi ma olin suutnud enesele aimu andmata siin veedetud aja jooksul juba koguda, nüüd sain need kõik edasi anda.

Minu Uus-Meremaa reisi ajal jõudis Nadine oma kolme nädalavahetusega uskumatult palju: käis Fraser islandil, Moreton islandil, Gold Coastil, Brisbane’i linnahallis, kunstigaleriis… ja kindlasti veel mitmetes kohtades, mis mulle hetkel ei meenu. Igal juhul oli ta oma teadmistes siinsetest paikadest minust kaugelt ette läinud. Muu hulgas teadis ta, et meie enda botaanikaaias (kus ülikool asub) toimuvad iga päev tasuta giidiga ekskursioonid. Seega ei olnud ma jõudnud korralikult veel tavaellu sissegi elada, kui juba esimesel tööpäeval leidsime end botaanikaalaseid teadmisi omandamas.

Kolmapäeval toimus ülikoolis üritus Retail 5.0, kus ülikooli teadlased ja ettevõtjad said kokku, et arutleda jaemüügi tuleviku üle. Kuivõrd Nadine’i juhendaja oli üritusel üks esinejatest, oli  tema sinna külaliste vastuvõtja rolli määratud ning kutsus mindki osalema. Üritus oli tasuta, kuid tundsin end veidi nagu võõrkehana – polnud ju minul andmeteadlasena asja kuskile äriinimeste üritusele. Tegelikult osutusid kõik ettekanded ja arutelu vägagi huvitavaks. Olin vaimustuses, kuidas ülikool millegi nii reaalelulise ja samas innovatiivsega tegeleb. Ning ka tasuta pakutud toit oli imehea!

Laupäeval asusime Nadine’iga kõigepealt teele Brisbane’i ühte paremaks elukohaks peetavasse linnajakku New Farmi, kus (nagu paljudes teisteski linnajagudes) laupäevahommikuti turg kokku tuleb. See turg sai kohe meie mõlema lemmikuks. Nii suur ja nii mõnus melu! Nii mõnus asukoht – ilusas pargis otse jõe kõrval. Ja nii uhket smuutit pole ma kunagi varem näinud…

smoothie.png

20170325_075211

New Farm park

20170325_090650

Jõgi tundub New Farm’is laupäevahommikuti alati päris kõrge olevat

Muide, kuidas austraallased sularahaprobleemi oma armastatud pop-up turgudel lahendavad? Väga lihtne – nad toovad sularahaautomaadi lihtsalt kohale, kus seda vaja!

 

20170312_143652

Pärast hommikusööki turul hüppasime otse üle jõe viiva praami peale ning sõitsime Norman Parki. Sealt võttis meid peale Ali, kes sõidutas meid Mount Tamborine’i lähedal asuva atraktsiooni – Skywalk juurde. Miskipärast oli see Skywalk meil Nadine’iga kinnisideeks saanud ning tahtsime iga hinna eest seal ära käia. Kujutas see endast silla moodi rajatist kõrgel puude kohal/vahel, kus sai jalutada ja vihmametsalist loodust vaadelda. Arvestades, et selle lühikese jalutuskäigu eest pidi päris korraliku summa välja käima ning sõit Brisbane’ist võttis ka omajagu aega, siis pean tunnistama, et meie ootused ei olnud kuigi õigustatud. Aga noh, vahva oli ikka ära käia.

20170311_12023620170311_12162620170311_122826

Tagasi Brisbane’is, viis Ali meid minu jaoks väga huvitavasse kohta, Vege Rama’sse – restorani, kus kõik pitsad on tehtud ilma lihata. Pean tunnistama, et nii pitsad kui smuutid olid seal äärmiselt maitsvad ning nüüdseks on sellest restoraniketist (mille menüüsse jääb palju muud peale pitsade, kuid ikka lihavaba) saanud minu lemmik söögikoht Brisbane’is.

Õhtupoolikul käisime veel Nadine’iga oma kodulinnaku golfirajal jalutamas ning võrdlesime üksteise elukohti. Tema maja oli märksa teistsugune kui minu oma, jättes mulje, nagu oleks kuskil hubases vanavanemate kodus.

Edasi läks Nadine koos oma mehega Austraaliat avastama, Byron Baysse ja Cairnsi ja Suurele korallrahule ja Sydneysse… Ja nii ma jälle üksi jäingi.

Advertisements

2. nädal, 23. – 29. jaanuar

Kui pidin hakkama oma uutele hosteli toakaaslastele vastama, et olen juba nädal aega seal elanud, siis tundus, et oleks õige aeg ikkagi korralik elukoht otsida. Võtsin Eesti tüdrukuga, kes mulle toa saamise lootust oli andnud, uuesti ühendust ning selgus, et maja, mida nad rentida kavatsesid, oli neil hoopiski käest lipsanud. Seega võtsin taskust välja oma viimase tagavaravariandi ning saatsin kirja naisele, kes peab Brisbane’is ülal mitmeid (üli)õpilasmajutusi. Tema kontakti olin saanud juba sügisel Rios konverentsil ühe kolleegi käest, kes oli Brisbane’is vaid kolm nädalat viibis, seega oli enam-vähem kindel, et minu 3-kuulise lühikese perioodi jaoks võiks ka midagi leiduda. Tundus, et see kolleeg ise oli majutusega väga rahule jäänud, aga mina lootsin esialgu ikkagi midagi paremat. Ei teagi küll, mille osas paremat – vist lootsin lihtsalt, et ülikool ja jõgi jääks jalutuskäigu kaugusele. Igatahes oli mulle kohe majutus pakkuda – oma tuba majas, kus elab hetkel 4 poissi: üks sakslane, üks šveitslane ning kaks hispaanlast. Kolmapäeva hommikul kolisingi sisse ja siin ma nüüd olen – keset rohelust:

20170128_075931

Meie maja sissepääs

20170128_075631

Vaade meie verandalt

20170128_093527

Minu tuba

Tegelikult on mu uue kodu asukoht väga hea. Nimelt elame me Kelvin Grove linnajaos, kus asub ka QUT teine ülikoolilinnak. See tähendab, et tööle jõudmiseks pean kõndima ligi 5 minutit bussipeatusesse, kust viib ülikooli poolt organiseeritud tasuta buss mind kesklinna, minu ülikooolilinnaku juurde. Lisaks on meie linnaosa (kuuldavasti kehtib see tegelikult kõigi Brisbane’i äärelinnade kohta) väga roheline, meenutades pigem pisikest maalinnakest. Näiteks igal laupäeval on meie linnaku keskuses liiklus suletud ning muudetud turuplatsiks, kus kohalikud müüvad värskeid puu- ja köögivilju, kohvi, pannkooke, aga ka ehteid ja muid nikerdisi.

Ka loomadest-lindudest ei tule siin puudust. See sama kolleeg, kes mulle praeguse elamise jaoks kontakti andis, rääkis loo, kuidas ta siin olles oma Saksamaal paiknevate juhendajatega Skype’i kõnet pidas. Nimelt istus ta parema WiFi ühenduse eesmärgil rõdul ning kui kõne algas, hädaldasid juhendajad, et “palun pane see hirmus taustaheli kinni, kõrvad jäävad valusaks.” Taustaheliks olid aga… sädistavad linnud. Linnud vadistavad siin tõesti lakkamatult ning kohati (tundub, et vihma ajal eriti) on see heli nii vali, et kõrvad lähevad lukku.

Maja ise tundub olevat väga austraaliapärane – õhukonditsioneeri ei ole, aga see-eest pole maja ka üldse soojustatud. Uste ja akende vahelt tuleb näiteks vabalt õhk läbi. Tihtipeale ärkan öösel üles mingi heli peale, mis kostab nagu oleks mõni lind või loom mul siinsamas voodis.  Lisaks hoiame me tavaliselt veranda uksi pärani lahti, mis tähendab, et meie maja on igasugustele karvalistele ja sulelistele väga avatud. Minu suurim hirm on see, et teen kapiukse lahti ja leian sealt opossumi oma riietes tuhlamas. Siiani pole mul õnnestunud veel ühtki opossumit ega ämblikku kohata. Üks kalkun elab küll meie aias, kes pidevalt lehtedes ringi sahistab ja maad kraabib. Laupäeval avastasin, et jagan oma tuba sellise armsa isehakanud lemmikloomaga nagu harilik (maja)geko. Tõsi – esialgu olin päris ehmunud, kuid leppisin olukorraga pärast lugemist, et ta hoiab toa putukatest puhas.

2017-01-28-21-26-49

Minu väike geko

Esmaspäeval liitusin ka ülikooli all asuva spordiklubiga. Eriti mugav on see, et sama klubi teine haru asub minu uuest kodust paari minuti tee kaugusel ning ma saan vabalt käia mõlemas. Pärast Eesti spordiklubidest tulekut tunduvad siin mõned asjad ikka päris veidrad ja kohati ebaprofessionaalsed. Näiteks kui Eestis ei lasta sind välisriiete ja -jalatsitega õieti klubisse sissegi, siis siin tuleb terve jõusaali osa läbi käia, et üldse riietusruumideni jõuda. Samuti ei sisalda 40-dollariline liitumistasu isegi tabalukku kapi jaoks – selle peab igaüks ise muretsema, kui tahab kappi kasutada. Ja nii ongi – inimesed kõnnivad lihtsalt klubisse sisse, viskavad käekoti nurka ning hakkavad trenniga pihta. Näiteks joogatreener, armas pisike kriiskava häälega hiinlanna (ma arvan, et ta räägib inglise keeles, aga see kõlab ikka nagu hiina keel…), kõpsutas oma kõrgetel kontsakingadel üle saali, viskas kingad jalast ning alustas trenniga. Joogatrenni juures oli omapärane ka see, et kui me lõpuasendis, savasanas, silmad kinni lõõgastusime, tundsin järsku, et treener teeb mulle peamassaaži. Mitte et mul midagi selle vastu oleks… tegelikult on see päris meeldiv, aga lihtsalt – ootamatu. Üldiselt pean veel mõtlema, mida ma siin spordiklubis tegema hakkan. Grupitreeningud tunduvad veidrad, ühe korra tegin Kayla Itsinese kava (ikkagi Austraalia – siit see kava ju pärit on!), aga see on nii raske, et ilma treeningpartnerita ei jaksa end sundida. Vist pean mõne tavalise jõusaalikava ette võtma, kuigi need on mulle alati liigselt rutiinsed tundunud.

Pärast laupäevast jõusaalitreeningut  otsustasin minna kruiisile – ja seda täitsa tasuta. Nimelt tiirutab Brisbane’i jõel iga päev ringi tasuta jõepraam CityHopper. Lisaks sellele on ka ühistranspordi alla käiv CityCat, mis viib ka kesklinnast veidi kaugemale ning on mõningatest linnajagudest täiesti valiidne võimalus hommikul kesklinna tööle saamiseks. Muide, Brisbane’i jões ujuda ei tohi. Esiteks, kuna jõgi on mudane ja solgine, aga ka seetõttu, et siin liiklevad aeg-ajalt haid! Eriti pidavat nad siia sattuma suvel, ehk siis praegu.

20170128_161639

Kangaroo Point Cliffs Park’i kaljud

20170128_161854

Praamisõit

20170128_161433

Ülikool (QUT Garden’s Point) jõelt vaadatuna 

Praamilt hüppasin maha Great Australian Bites üritusele, kus ma ka Austraalia päeval olin käinud, et süüa üks maitsev kõhutäis ning kosutada end külma Hugo Spritz’iga, mõnusalt murul peesitades.

20170128_172409.jpg

Great Australian Bites

Pühapäeval soostus üks endine kursavend, kes nüüd juba peaaegu kolm aastat Brisbane’is doktorantuuris olnud, sõidutama mind Springbrooki loodusparki, mis asub linnast ligi kahetunnise autosõidu kaugusel. Springbrook olevat tekkinud 23 miljonit aastat tagasi vulkaanipurske tagajärjel. Looduspark peidab endas metsiku loodusega kanjonit iidsete puude ning imeilusate jugadega. Valida oli mitmete matkaradade vahel, mis tavaliselt jäid vahemikku 600 m kuni 4 km. Kõige populaarsem olevat 4-kilomeetrine matkarada nimega Twin Falls (sama nime kannab ka linn, kus mu õde USAs elas). Kuna nii pikk tee oli sõidetud, valisime meie kõige pikema – 17 km. Rada oli võrdlemisi metsik – jalad sai märjaks, tuli jugade alt läbi käia, kividel üle ojade hüpata, poris sumbata ja üle hiiglaslike mahalangenud puude ronida. Tee viis meid algul alla kanjonisse, mis tähendas, et teine pool teest tuli jälle tagasi üles vantsida. Tegime aga päris head tempot ning läbisime selle raja väsinult, kuid juba 4 tunniga.

2017-01-29-11-30-41

2017-01-29-12-20-09

Juga seespoolt vaadatuna (pildistatud joa alt)

2017-01-29-12-30-19

Selline sisalik hüppas pidevalt meie teekonna jooksul kuskilt põõsast välja – ilmselt jälitas meid, et looduspargi külastajatel silma peal hoida.

2017-01-29-12-39-00

2017-01-29-13-36-36

Mulle meeldib eriti, kuidas sõnajalad kasvavad siin kõrgemateks puudeks.

2017-01-29-15-00-562017-01-29-15-29-36

2017-01-29-16-03-19

Twin Falls

2017-01-29-12-06-522017-01-29-14-11-04

26. jaanuar – Austraalia päev

Neljapäev oli sel nädalal vaba päev! Austraalia päev on austraallaste rahvuslik püha, mida tähistatakse iga aasta 26. jaanuaril. See tähistab päeva, mil 1788. aastal briti laevastik Austraalias randus, eesmärgiga siin esimene sunnitööliste koloonia asutada. Sellest kolooniast kasvas välja linn, mida tänapäeval tunneme Sydney nime all. See polnud aga sugugi esimene kord, kui eurooplased jala Austraalia mandrile tõstsid. Teadaolevalt jõudis siia esimesena hollandi maadeavastaja Willem Janszoon juba 1606. aastal. Talle järgnesid veel mitmed teised, nende hulgas James Cook 1770. aastal, kes kinnitas sobiva asupaiga tulevase koloonia jaoks (Wikipedia: Australia Day, History of Australia). Tänapäeval on Asutraalia päeva juures oluline ühtekuuluvuse tunne sellest ülimalt multikultuurses keskkonnas ning seda tähistatakse enamasti kas ühisüritustel osaledes või pere/sõpradega kodus grillides.

Mina otsustasin seda päeva tähistada Austraalia loomastikuga tutvudes ning sõitsin Brisbane’i äärel asuva Lone Pine Koala Sanctuary’sse. Tegemist on äärmiselt kõrgelt hinnatud loomapargiga, kus on üritatud asunike elukeskkond võimalikult looduslikuks ja loomasõbralikuks kujundada. Park asutati 1927. aastal, mis teeb sellest maailma vanima koaalade varjupaiga. Minule meenutas park väga USA-s külastatud San Diego Safari Parki, kus saab loomadega päris lähedasse kontakti astuda. Ainult loomad olid seekord teised.

Aga kes seal pargis siis elutsevad? Kõigepealt muidugi koaalad, keda praeguseks on pargis juba üle 130. Eraldi aedikud on loodud näiteks koaalade lasteaia, vanadekodu, ema-beebi ning ka isaste koaalade (koala bachelor pad) jaoks. Lisaraha eest saab koaalat “kallistada” ja temaga koos pilti teha – võimalus, mida ka mina ei suutnud kasutamata jätta.

20170126_11434520170126_11495820170126_141825

Kängurude jaoks oli eraldatud suurem roheala, kus sai neid paitada, spetsiaalse toiduga sööta ja muidugi nendega koos pilti teha.

20170126_11593120170126_12000820170126_120203

Kängurudega samal alal askeldasid vabalt ringi ka Austraalia (kasvult) suurimad linnud – emud.

20170126_115744

Austraalia kaalult suurim lind on aga võimsa kiivriga kaasuar (Southern cassowary).

20170126_121305.jpg

Väiksematest lindudest on levinud kakaduud ning erinevad kuukabarrad (Cookaburra), näiteks see, kes pildi jaoks esinduslikult väikest sisalikku noka vahel hoiab.

20170126_125934

Sarnaselt San Diego Safari Parkile korraldati ka siin terve päeva jooksul erinevaid etendusi. Näiteks röövlindude etendus, kus linnud madalalt publiku pea kohalt üle lendasid ja demonstreerisid, kuidas tervet hiirt korraga nahka pista.

20170126_124515

Muidugi sai näha ka Austraalia metsikuid koeri – Dingosid.

20170126_125726

Puhkealal/söögiplatsis pidi hoolikalt jälgima, et suurele sisalikule peale ei astuks, kes iseteadvalt külastajate jalge vahel ringi patseeris. Samuti hüppasid pidevalt nurga tagant kalkunid välja.

20170126_115325

Näha sai ka tavapärasemaid, kuid siiski Austraaliale olulisi loomi, nagu lambad. Pildil hoiavad kaks lambakoera oma karja kontrolli all, seistes lambukestel seljas.

20170126_131449

Tiigi ümbruses võis märgata parte mediteerimas.

20170126_122502

Pargist ei puudunud ka sellised Austraaliale iseloomulikud asukad nagu krokodill, nokkloom, tasmaania kurat, vombat, kilpkonn, nahkhiired, ning mitmed teised roomajad ja linnud.

Õhtupoolikul otsustasin minna linna ning saada osa austraallaste ühest lemmikmeelelahutusest – ilutulestikust. Terve jõeäärne oli pidustuste puhul täitunud inimestega, kes murul istudes head ilma ja seltskonda nautisid. Parajasti oli linnas jõe ääres ka kolmeks päevaks kokku tulnud austraaliapäraste toitude üritus Great Australian Bites. Valgetest telgikestest sai osta kohalikku toitu, istuda sõpradega murul, kuulata elavat muusikat – kõike seda imelise vaatega jõele ja linnale.

20170126_191554

Austraallastele omaselt vara – kell 19.30 – algas jõe kohal võimas ilutulestik, mis vältas ligi 10 minutit ning mille järel rahvas läks rahulikult koju magama.

20170126_19323120170126_193905

20170126_194323

Sild on värvunud Austraalia rahvusvärvidesse – roheliseks ja kuldseks.

 

1. nädal, 15. – 22. jaanuar (2. osa)

Nüüd räägin natuke lähemalt, kus ja kuidas ma siin seni elanud olen. Pärast esimest ööd vahetasin hotelli märksa odavama variandi – hosteli vastu. Kohe hakkasin tegelema ka püsivama elukoha otsimisega, mis paraku on osutunud väga keeruliseks. Enamik üüripindu kujutavad endast privaatset tuba suuremas majas, kus kokku 5-13 magamistuba, 2-3 vannituba ning 1-2 köögipinda. Vannituba ning kööki peab seega nii või naa teistega jagama. Renditasusid arvestatakse siin nädala kaupa, mitte kuu, nagu meie Eestis harjunud oleme. Selliste tubade renditasud algavad üldjuhul 210 AUDist ehk ligi 150 eurost nädalas. Ehk siis kuus tuleb välja käia oluliselt suurem summa kui Eestis. Aga see selleks, palju suurem takistus elamise leidmisel on see, et minimaalseks rendiperioodiks on enamasti 6 või isegi 12 kuud, minul poleks aga pikema kui 3-kuuse rendilepinguga midagi peale hakata.

Siiani olen käinud vaatamas kolme kohta. Esimeses olid kõik kaasüürnikud mehed (tundus, et ehitajad). Teisest saadeti mind enne majja sisse laskmist tagasi, kuna minimaalne rendiperiood olevat 12 kuud (hoolimata sellest, et olin neile saatnud e-maili küsimusega, kas ainult kolmeks kuuks on võimalik rentida ning vastuseks tuli, et broneerisime teile vaatluseks aja). Kolmandas oli 15 toa peale vaid üks kööginurk ning kaks dušikohta ühises vannitoas, rääkimata sellest, et kogu elamine nägi väga ebahügieeniline välja. Pärast viimast käiku olen omamoodi alla andnud elamise otsimisega. Olin ka Facebooki grupis “Eestlased Brisbanes” oma toasoovi ära maininud ning sealt on laekunud kolm potentsiaalset pakkumist. Hetkel loodangi kõige rohkem ühele neist, mis loodetavasti järgmisel nädalal lõplikult selgub. Teised kaks olid linnast väljas, 45-60 minutilise rongisõidu kaugusel ning esialgu välistasin need koheselt. Nüüd hakkan aga üha enam aru saama, kui laialivalgunud linn on, ning ühtlasi – kui ideaalse asupaigaga on minu praegune hostel.

Kui ma esimest korda oma hostelisse jõudsin, olin päris šokis. Esiteks asus see minu meelest kaugel – 35 minutit ülikoolini jalutada. Kusjuures, ühistransport siin linnas tihtipeale eriti ei aita. Näiteks minu hostelisse bussiga sõites on võimalik küll jalutamise osa vähendada ligi 20 minutini, kuid kokkuvõttes võib ajaliselt isegi kauem aega minna. Väga populaarne on siin Uberi teenus, mida isegi olen nüüdseks juba mitu korda kasutanud – siis, kui on tunne, et lihtsalt ei jaksa enam kõndida. Uber on tõesti väga mõistlik, sest maksab ligi 6-10 eurot (vs. bussisõit ~3 eurot) ning saab ilma vaevata sihtpunkti kohale (vs. 10+10 minutit bussipeatusest kõndida). Teine elamus oli minu jaoks toa jagamine teiste inimestega, millest ma viimased 1,5 aastat olen pääsenud. Minu toas on 2 narivoodit, ehk maksimaalselt jagame tuba nelja tüdruku peale. Köök on kõigi tubade peale ühine (ligi 10 tuba), ning kasutada on 4 tualetti/duširuumi (2 naiste ja 2 meeste). Kolmandaks nägi hostel välja palju vanem, kui ma tema heade hinnagute alusel Booking.com-is ootasin. Arvasin, et Brisbane’is kui võrdlemisi uues linnas on kõik elamud seest modernsed ja puhtad. Tegelikult tundub, et enamik vajaks “euroremonti”.

Kuna elamise otsimisega ei ole läinud nii ladusalt kui algul lootsin, siis olen päeva-paari kaupa oma viibimist hostelis pikendanud, täna tuleb järjekorras juba kuues öö. Olen siin elamisega juba (paraku) täitsa ära harjunud ja hostel on päris armsaks saanud. Nüüd saan aru, et tegelikult on asukoht väga hea, toakaaslased üldjuhul väga toredad ning ka muus osas on hostel väga korralik.  Olen juba üle elanud ühe prantslanna, Sydneys elava malaisialasest vanema naise, aasialanna, 3 sakslannat, ning praegu olen koos inglanna, veel ühe aasialanna ning ühe seni lokeerimata toakaaslasega. Juhuslik tähelepanek: eurooplased magavad pea seina pool, kuid aasialased (sh Malaisia) vastupidi – pea ukse pool. Olles kuulnud saksa tüdruku jutte teistest hostelitest, kus ta oma Austraalia-reisi jooksul viibinud oli, siis oskan ka paremini meie pisikest hostelit väärtustada (tema arvates oli see parim, kus ta olnud on): mingit pidutsemist ega lärmamist ei ole, duširuum ja tualett on puhtad ning nende kasutamisega järjekorda pole tekkinud ning toas on meid ainult neli (mitte 10 või 16 nagu paljudes teistes kohtades).

Igatahes olen siin juba “vana kala” – jagan teistele nõuandeid, kuhu toidupoodi ostlema minna, kus pesusid kuivatada, kus hosteli vastuvõtt asub (seda on esimesel korral võimatu leida). Uutele toakaaslastele näitan kätte ühiskasutamiseks mõeldud toidupaki ja pesupulbrikastikese, mille Malaisia naine mulle kasutamiseks jättis. Saan öelda, et kunagi tundsin naist, kes need asjad siia järgnevatele põlvedele kasutada jättis…

Pesu pesemisest nii palju, et valida on kolme vee temperatuuri vahel: hot, warm ja cold. Kui mina pesema läksin, oli süsteem katki ning saadaval oli ainult cold (külm). Küsisin siis, et kui külm see “cold” on? – Õhutemperatuur, ehk 35 kraadi. Kodus oleksin valinud veel külmema, 30-kraadise temperatuuri :). Pesu kuivatamiseks on siseõues üleval pesunöörid, kuid ööseks ei soovitata sinna midagi jätta – opossumid on liikvel.

Hostel asub väga armsas vanaaegselt elegantse arhitektuuriga majas mäekese otsas. Meie toast avanevad uksed rõdule, kus saab hommikust süüa ning õhtul niisama istuda ja blogi kirjutada.

20170122_110701

Meie toast avanev pääs rõdule

20170117_184214

Vastasmaja aknad (vaade meie rõdult)

20170117_184201

Kodutänav (vaade meie rõdult)

Hosteli asukoht on hea ka selle poolest, et jõgi ei jää kuigivõrd kaugele. Täpsemalt alla kilomeetri, kuid aega võtab jõeni jõudmine ligi 20 minutit, kuna ületada tuleb mitmeid sõiduteid. Iga selline ülekäik tähendab aga mitut minutit rohelise tule ootamist – fooritsüklid on siin tükkmaad pikemad kui harjunud olen. Siiani pole ma selgeks saanud, kummale poole teed ületades vaatama pean – autod sõidavad ju vastassuunavööndis! Siiski olen aru saanud, et ükskõik kuhu ma lõpuks püsivama elamise saan, jääb see jõest kindlasti liiga kaugele. Seega kasutan praegu usinasti juhust, et jõe ääres jooksmas käia. Kui jõeni saamise takistusrada on läbitud, on edasine tee vägagi mõnus – vahetult jõe kõrval piki mõlemat kallast on kergliiklusrajad ning kesklinnas saab jõge ületada kergliiklussilla kaudu. Mõned pildid minu jooksuteekonnalt:

20170117_064744

Jooksmas

20170117_064737

Jooksmas (tagasivaade)

20170117_065423.jpg

Kergliiklussild

20170119_062138.jpg

Ükspäev sattus minu jooksuteele ette selline tegelane ning ei kavatsenudki enam teed vabastada

Ülikooli ja ärikeskusega võrreldes vastaskaldal asub linnaosa nimega Southbank, mis on põhiliseks kultuuri ja vaba aja veetmise keskuseks Brisbane’is. Siin asub hulganisti eri kultuuride söögikohti, laguunidega pargialad ning saab ka lihtsalt nautida kaunist vaadet jõele ja selle taustal olevatele kõrghoonetele. Kui küsisin ühe kolleegi käest, mis talle Brisbane’is kõige rohkem meeldib, vastas ta, et Southbank, kuna see on lihtsalt nii ilus. Mis siin salata, ilus on ta ju tõesti…

20170117_064904

Southbanki laguunid, kus päevasel ajal inimesed ujumas käivad

20170117_064940

Southbanki laguunid

20170120_124710

Southbank

Piltidel olev elegantne roosade lilledega rajatis – South Bank Grand Arbour – kaunistab Southbanki terve kilomeetri ulatuses.

20170120_124800

South Bank Grand Arbour

20170120_124931.jpg

South Bank Grand Arbour seestpoolt

Nagu näha, siis minu “jooksutrenn” sisaldab omajagu vaatamisväärsustega tutvumist ja pildistamist. Ning tegelikult suure osa teekonnast ma kõnnin, et pulssi tagasi alla viia ning seeläbi südamelihast treenida. Jalad saavad peale jooksmise iga päev kõvasti trenni ka lihtsalt kõndimise läbi: 35+35 minutit tööle ja tagasi,  teine sama palju veel tihtipeale lõuna ajal potentsiaalseid elupaiku otsima minnes. Selline tunne on, et peagi on mu säärelihased sama tugevad kui kängurul.

1. nädal, 15. – 22. jaanuar (1. osa)

Laupäeval, 14. veebruaril, algas minu sõit Austraaliasse Brisbane’i, kuhu jään kolmeks kuuks elama. Nimelt otsustasin kasutada ära seda, et minu doktoriõppe projektiga seotud teemad ja tutvused võimaldavad teha teadusalast koostööd Queensland University of Technology’ga (QUT). Minu juhendaja on selle ülikooliga tihedalt seotud – enne Eestis professorikoha vastuvõtmist elas ja töötas ta just siin ning on praegugi osalise koormusega QUT-s associate professor. Tänu sellele on viimase paari aasta jooksul ka mitu ühist doktorandipositsiooni tekitatud, mis tähendab, et doktorant peaks viibima poole oma programmi kestusest (2 aastat) Tartus ning teise poole (ülejäänud 2 aastat) Brisbane’is. Mina olen siiski tervenisti Tartu doktorant ning viibin siin lihtsalt visiting fellow‘na.

Lennureis algas hommikul kell 07.00 ning kestis kokku ligi 29 tundi, vahemaandumistega Münhenis ja Singapuris. Veidi ebameeldivusi tekitas Münhenis äsja mahasadanud õhuke lumekiht, mis paistis baierlaste lennujaama üsna rivist välja viivat. Kui lumesaju lõpp ära oodatud, hakkas rodu lumekoristusmasinaid lund kokku korjama ning autokastis ära viima. Kui ühtki lumekübet polnud maha jäänud, viidi lennuk kuuma duši alla, et ka lennukile sadanud lumi ära sulatada. Kogu see protsess võttis aega 3 tundi, mille jooksul pidime meie lennukis istuma ja ootama. Kuna ooteaeg järgmise lennuni Singapuri lennujaamas pidi olema 2 tundi ja 55 minutit, olin juba alla andnud, et sellele jõuame. Õnneks aga oli piisavalt palju inimesi (10+), kes sama vahetuse tegema pidid, mistõttu lennuk ootas meid kõiki ära, kui me ühest terminalist teise jooksime. Hämmastaval kombel jõuti selle 10-15 minutiga ka meie pagas ühelt lennukilt teise tõsta! Kuuldavasti peetakse Singapuri lennujaama üheks maailma parimate hulgast, mis seekord end täiesti õigustas.

Brisbane’i lennujaamas võeti passikontrollis ming rajalt maha ning hakati küsima küsimusi reisi eesmärgi ja teadustöö kohta, mida siin tegema hakkan. Muuseas küsiti, kas ma olen teadlik, et minu viisa (eVisitor) ei luba riiki teist korda siseneda. Sellest ma kindlasti teadlik ei olnud, sest minu viisal on selgelt kirjas: “Your visa allows you multiple entries to Australia until 11 October 2017. You are allowed to stay for a period of 3 month(s) on each arrival.”. Küsisin vastu, et mis saab minu reisist Uus-Meremaale, kas sealt naastes ei lasta mind enam riiki sisse? Vastus oli, et tõesti ei lasta ning sellise soovi korral pean taotlema uue, teistsuguse viisa. Järgmisel päeval saatsin küll järelepärimise selle intsidendi osas eVisitori Helpdeski, kuid vastust pole siiani saabunud ning endiselt olen suures segadues, miks lennujaamas väideti risti vastupidist sellele, mis viisa tingimustes kirjas.

Esimeseks ööks olin broneerinud endale ühe lihtsamat sorti hotelli, et vähemasti pärast pikka reisi ühe öö privaatses toas puhata. Hommikul ärkasin üles siinse aja järgi enne kella 6, mis tähendab, et Eestis oli sel ajal kell 22 õhtul. Ühesõnaga oli minu unegraafik teinud praktiliselt täieliku ümberpöörde ning jetlag ei saabunud ka hiljem – olen siiamaani igal hommikul samal ajal, enne kella 6, üles ärganud.

Tuleb välja, et kohalike jaoks ei ole see sugugi liiga varane, pigem isegi keskmisest hilisem ärkamine. Paljud kohvikud ja söögikohad avavad juba kell 6.00 uksed, et hommikusööki pakkuda. Juhendaja rääkis seepeale loo, kuidas ta omal ajal ühes Brisbane’i lähedal asuvas elamurajoonis elades ei saanud tükk aega aru, miks piirkond on kogu aeg justkui välja surnud, inimesi tänaval ei liigu, kuigi elab seal neid päris palju. Ühel hommikul enne kella 5 lennuki peale minnes oli aga pilt täiesti teistsugune – inimesed tegid hommikujooksu, jalutasid koeraga, suhtlesid omavahel. Tuli välja, et rajooni tipptund oli kella 5-ks hommikul juba möödas, inimesed sõitsid tööle, et kell 16 tagasi kodus olla ning kell 20 magama minna.

Üks sellise varase ärkamisega elustiili põhjustajaid on kindlasti see, et siin ei keerata kella suveajale. Seega päike tõuseb kella 5 paiku ja loojub kell 19. Kokku on valget aega päevas vähem kui 14 tundi ning aasta jooksul see oluliselt ei muutu (talvel on päevavalgust ligi 10 tundi). Samuti aitab varane tööleminek vältida suuremat kuumust. Olen isegi märganud, et kell 7.30 tööle jõudes oli viimane lõik juba liiga palav. Tegelikult kartsin ma palavuse osas hullemat. Tõesti, 35 kraadi on päris tavaline ning kohati annab suur õhuniiskus end ebameeldivalt tunda (lämbe), aga isegi Eesti suvesse satub aeg-ajalt mõni selline üksik päev, kus hea meelega väljas ei oleks, sest lihtsalt nii palav on. Täna (laupäev) leidis aset esimene suurem vihmahoog minu siinoldud aja jooksul, umbes täpselt 30 sekundit pärast seda, kui olin poeringkäigult tagasi jõudnud oma hosteli kaitsva räästa alla.

Aga nüüd veidike QUT-st – minu järgmise kolme kuu töökohast. Ülikoolil on linna piires kaks linnakut (campus), mille vahel sõidab iga 15 minuti tagant ülikooliga seotud isikutele tasuta buss, iga päev, ligikaudu vahemikus kella 7.00 – 21.30. Proovisin bussisõidu juba ükskord ära, sest tahtsin näha teise ülikoolilinnaku linnaosa (Kelvin Grove), kuivõrd on šansse, et just sinna saan ma kunagi endale toakese. Esimene ülikoolilinnak (Garden’s Point), kus mina igapäevaselt käin, asub ideaalses kohas – linna südames, kahelt poolt piiramas Brisbane’i jõgi, ühelt poolt Botaanikaaed (sisuliselt suur hästi looduslähedane park) ning ühelt poolt päris-päris kesklinn ärihoonetega (CBD – central business district).

Ülikool on läbi ja lõhki väga modernne ning meenutab pigem edukate IT-ettevõtete uuemaid töökeskkondi. Lisaks sellele asub meie hoone alumisel korrusel spordiklubi koos hiiglasliku ujulaga. Töötajatele küll kahjuks klubi külastamine tasuta ei ole, kuid väikse soodustusega ikka. Kavatsen järgmisest nädalast isegi sellega ühineda.

DSCN0013.JPG

QUT Garden’s Point ülikoolilinnaku üks hooneblokkidest – see, kus mina istun

20170118_085849

Meie puhkeruum ja kööginurk QUT-s (kuid isegi meie korrusel pole see ainuke köök)

20170118_084132.jpg

QUT-s võib igal sammul kohata edevaid tehnoloogiarakendusi. Pildil fragment ülikoolihoone eesruumis asuvast kogu seina katvast interaktiivsest Data Wall‘ist, mida külastajad saavad kasutada Brisbane’i kohta mitmesuguse informatsiooni pärimiseks ja uudistamiseks.

Mõningaid pilte minu kooliteest läbi botaanikaaia:

20170118_08233020170118_082424

Kui ülikooli juurde viiv teeots maha magada, läheb botaanikaaed järjest metsikumaks. Ükskord see mul juba juhtus, päris hirmus oli: sisalikud sibasid jalge vahel, linnud vaidlesid omavahel minust välja tegemata ning tagatipuks olid suurte ämblike pildid-kirjeldused välja pandud. Tegin, et kiirelt tulema sain, sama teed pidi tagasi.

20170118_083028.jpg

Neljapäev, 28. juuli 2016

Ja oligi käes viimane päev. Õhtusöögiks oli (mitteametlikult) planeeritud minna Mercado da Ribeirasse, mis olevat ka üks Lissaboni kohustuslikest söögikohtadest. Enne seda nautisin veel viimaseid vaateid jõele.

2016-07-28 21.04.48.jpg

Sild viib Cacilhasesse, kus paistab kõrgumas Cristo Rei kuju

Mercado da Ribeira oli tõesti päris omapärane koht. See kujutas endast ühte suurt ruumi, mis nägi välja nagu mõne hästi suure kaubanduskeskuse aatrium. Seinte ääres olid erinevad toiduputkad ja poekesed, kus leidus näiteks ilmatu suur valik sardiine. Ruumi keskel olid pikad lauad ja pingid, kus igaüks võis endale pärast suvalisest kohast toidu tellimist meeldiva koha valida. Kuna mingit broneeringut sinna teha ei saa, siis meie seltskonnale see minu arvates kõige sobivam koht lahkumisõhtusöögiks ei olnud. Muud rahvast oli nii palju, et tuttavad näod olid igal pool laiali ja hea, kui üldse endale istumiskoha leidsid. Igal juhul mulle väga see koht ei sümpatiseerinud, ütlesin paarile tuttavale head aega ja otsustasin ära minna.

Selgus, et ühele sõbrale samuti see koht ei istunud, seega võtsime esimesest ettejuhtuvast kohast gelatod ja jalutasime jäätist süües läbi kesklinna. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et isegi Portugali soojas kliimas ei olnud õhtujaheduses suure portsu jäätise söömine kõige parem mõte. Ravisin sellest alanud külmetust veel mitu nädalat.

Portugal jättis mulle kogu reisi jooksul väga sümpaatse mulje ning Euroopa riikidest tahakski vist just sinna kõige rohkem tagasi minna. Portugal tundub mitmeski mõttes Eestile sarnane. Inimesed on väga rahulikud, vastupidiselt minu eelnevale arvamusele, et lõunamaalased on kõik itaallastele sarnase tulise temperamendiga. Riik ise on muust maailmast huvitavalt eraldatud, asudes tõesti otsekui maailma serval. Ühe tuttava portugallase sõnade järgi üritavad nemad ise Hispaaniaga tihedat suhtlust hoida, sest see on nende ainus tee Euroopasse. Hispaania aga Portugalist väga ei huvitu ning üritab samal põhjusel omakorda jällegi Prantsusmaa poole hoida. Prantsusmaa aga vaatab jällegi rohkem Kesk-Euroopa kui Hispaania suunas. Eesti on ju ka peaaegu et maailma serval, ainult et teisel pool otsas. Huvitaval kombel hoiame meie aga pigem veel kaugemale, Skandinaaviamaade ligi, selle asemel, et Lätiga sõbrustada.

Kahjuks sattus minu reis ajale, mil terrorirünnakute oht taaskord Euroopat varjutas. Saksamaal toimus 5 kahtlase motiiviga rünnakut ning ka Tallinna lennujaam sai ähvarduse, et üks Saksamaale väljuv lend lastakse sel nädalal õhku. Sellises meeleolus kartsin kohati väga oma tagasireisi läbi Frankfurdi. Üldse mõtlesin tõsisemalt, mis tulevikus saama hakkab. Kuigi Portugalis tundus praegu veel väga turvaline, siis mis saab mõne aasta pärast? Ja tundub, et pisike ja ebahuvitav Eestigi ei pruugi seda enam varsti olla. Ja kui üldse mõelda kuhugi teise riiki kolimise peale, siis vist küll ainult Austraaliasse?

LxMLS suvekooli kava ja materjalid: http://lxmls.it.pt/2016/?page_id=64

Kolmapäev, 27. juuli 2016

Täna tundsin end jälle veidi seltskondlikumana ning mõtlesin, et võiks õhtul midagi inimeste seltsis teha. Mõned tuttavad plaanisid minna Sao Jorge kindlusesse, kus ma juba olin käinud, seega leppisime kokku, et kohtun nendega hiljem õhtusöögi ajal.

Ei tahtnud aga aega niisama surnuks lüüa, seega hüppasin metroosse ja sõitsin kesklinna. Lissabon oli mulle juba nii koduseks saanud, et täpselt nii see tunduski – hops! ja kohal. Mõtlema enam ei pidanud, liiklesin automaatselt.

Kasutasin veel juhust šoppamiseks, Portugalis olid hinnad ikkagi odavamad kui Eestis. Kuna tuju oli hea, ei häirinud mind ka need paar juhust, kui inimesed tänaval rääkima tulid (ilmselt üksinda liikuv heledajuukseline neiu jääb seal silma). Kõige vahvam oli see, kui üks kena tõmmu noormees mult küsis, kas räägin portugali või inglise keelt ning vastuse saanuna paistis siiralt üllatuvat: “Tõesti või?! Sa näed nii brasiillase moodi välja!”. Hakkasin naerma ja vastasin, et see on vist tõesti esimene ja viimane kord, kui keegi mind brasiillaseks peab :).

Varsti sain tuttavalt sõnumi väga üldiste juhistega selle kohta, kus nad õhtust söövad. Nime sellel restoranil ei olnudki, teada oli vaid tänava nimi ning et see asub kuskil kindluse läheduses. Hämmastaval kombel suutsin selle üles leida ja sain ka valge veini sangria ära proovida (punane on parem). Kõik aga olid järgmise päeva teemast deep learningust nii huvitatud, et läksime varakult koju.

Teisipäev, 26. juuli 2016

Kuna reisi lõpp hakkas juba paistma, otsustasin viimased suveniiriostud ära teha. Täpsemalt, kaks pudelit Vinho Verdet, 1 pudel Portot ja 1 pudel samuti tradistsioonilist Ginjinha kirsilikööri. Need ostud tehtud, taipasin, et pudeleid pagasis transportida ei ole sugugi hea mõte. Guugeldasin, mis ettevaatusabinõusid üldiselt kasutatakse ning avastasin, et on olemas erinevad ümbrised veinide transportimiseks. Käisin mitmeid poode läbi, enne kui juba tuttavast 8-korruselisest kaubanduskeskusest leidsin Wineskinid. Kuigi jookide enda hinnaga võrreldes maksid nad päris palju, siis peab tõdema, et siiani on nad väga hästi oma tööd teinud, isegi korduvkasutatavana.

Esmaspäev, 25. juuli 2016

Suvekooliga samal ajal sattus Lissaboni ka purjekate üritus The Tall Ships Races. Nimelt olid purjekad alustanud oma teekonda juuli esimeses pooles Antwerpist Belgias, jõudsid 22. juulil Lissaboni, kus nad seisid 4 päeva, ning seejärel jätkasid oma teekonda Cadizi ja Coruna poole Hispaanias. Nende nelja päeva jooksul toimus purjekatega seoses mitmeid üritusi, muuhulgas sai mõnede peal ise ringi käia.

Kahjuks ei olnud ma eelmisel kolmel päeval muude tegevuste tõttu üritustele jõudnud ning otsustasin täna teise poole koolipäevast vahele jätta ja vaatama minna, kuidas purjekad lahkuvad. Kahjuks osutus see aga pettumuseks. Purjekad seisid kaldast kaugel, paadisõite nende vahel enam ei toimunud ning tundus, et üldse on kõik üritused lõppenud ja asjad juba kokku pakitud.

2016-07-25-13-35-59

Tagasi kooli ka ei viitsinud minna, seega jalutasin mööda kallast kesklinna. Sellel teekonnal saigi mulle selgeks, et Lissabonis on jõgi, mitte meri :). Nimelt pakkusid mitmed paadikesed “jõekruiise imeliste vaadetega Lissabonile”.

Otsustasin käia praamiga üle jõe Cacilhases, kus ühe blogi kohaselt on Lissaboni parim restoran üldse, Ponto Final. Praam töötas sama ühistranspordi süsteemi alusel nagu metroo ja bussidki. Sarnaselt Tallinnale on Lissabonis kasutusel rohelised kaardid (neil küll lihtsad, papist), millele saab raha laadida. Kui ma vahetult pärast Portugali saabumist lennujaamas mõtliku näoga seisin ja üritasin aru saada, kuidas metroopiletit osta, jooksis minust väikese vahega mööda kaks lennuki peale kiirustavat inimest, kes oma rohelised kaardid mulle pihku pistsid. Ühel oli veel peal paar tundi päevapiletit ning teisel mõned eurod raha.

Praamiga sõites õnnestus mul ühte lahkuvat purjekat ka natuke lähemalt näha :).

2016-07-25 15.24.45.jpg

Cacilhases tundsin kohe, et “vaib” on muust Lissabonist väga erinev. Veidi depressiivne, aga samas romantiline, tekkis tunne, nagu oleksin kuskil pisikeses kalurikülas. Hakkasin jalutama mööda teed, mis ühelt poolt piirnes jõekalda ning teiselt poolt tihedalt graffiti-ga kaetud seinamüüriga.

Väga mugav oli, et peagi hakkaski paistma otsitud restoran oma kollaste päiksevarjudega.

2016-07-25 15.43.26.jpg

Tellisin blogist saadud soovituste kohaselt tomatiriisi frititud pisimakrellidega. Toit oli väga hea ja ports hirmus suur, nii et kahele inimesele oleks vist ka piisanud. Väga mõnus oli – nautisin vaadet üle jõe Lissabonile, seltsiks vaid väike pudelike Vinho Verdet. Tegelikult oli see minu jaoks kogu reisi lemmikhetk, killuke tõelist puhkust ja rahu. Olla kuskil, kus keegi mind ei tunne ja mina omakorda teiste jutust aru ei saa, lihtsalt nautida päikest ja vaadet ja head toitu.

Mõne aja pärast sundisin end siiski üles tõusma ja edasi minema. Päris raske oli küll, sest toitu oli palju ja tänu emalt saadud kasvatusele, et toidu raisata ei tohi, olin isegi kalapead ära söönud :). Cacilhase kuulsaim vaatamisväärsus on mäe otsas asuv Cristo Rei kuju. Mäe otsa saab sõita liftiga, mille eest tuleb sümboolset tasu maksta. Kasutasingi lifti ja sõitsin üles.

2016-07-25-17-19-442016-07-25-17-20-00

Kuju juurde aga matkata ei viitsinud, jalutasin lihtsalt läbi asula tagasi allapoole, praami peale.

Pühapäev, 24. juuli 2016

Pühapäev oli ainus vaba päev, mis meile keset suvekooli jäeti. Otsustasime seda kasutada Sintra külastamiseks, mis on Lissabonist ligi tunni aja pikkuse rongisõidu kaugusel olev piirkond mitmete ühkete lossidega, mille Portugali aadlikud sinna kunagi rajanud on.

Sintra on aga ülimalt populaarne turistide seas ning internetist leidub mitmeid soovitusi ja skeeme, kuidas oma külastust võimalikult meeldivalt planeerida. Esiteks, tuleb vältida nädalavahetust. Meil oli see aga ainus võimalus Sintrasse minemiseks. Teiseks, valida päev, mis ei ole liiga palav. Ilmateate järgi tulevat meil aga suvekooli kõige kuumem päev. Kolmandaks, minna kohale hommikul võimalikult vara. Seda soovitust järgida üritades kohtusime J, R, S ja A-ga hommikul rongijaamas, kuid piisavalt energilised me siiski ei olnud ning jäime ühest rongist maha.

Sintras asub iga loss eri mäe otsas, mistõttu jala liikumine tähendab mitut tundi rasket matka ja ronimist. Kella 11 paiku Sintrasse jõudes oli aga päike juba kõrgel ja ilm oli nii kuum, et kõndida üldse enam ei tahtnud. Seega läksime bussi peale nagu kõik teised turistidki ja sõitsime esimese lossini – Moorish Castle. Minule jättis see loss oma uhkete kivimüüridega Šoti- või Iirimaaliku mulje. Matkamisest väheks küll ei jäänud, üles kindlusesse tuli siiski omajagu maad jala ronida.

2016-07-24-12-06-06

Kindlusest oli näha ka meie järgmist sihtkohta, mis on Sintra kuulsaim vaatamisväärsus – Pena palee.

2016-07-24-12-09-17

Pena palee omapära seisneb palee idamaises stiilis.

2016-07-24 14.22.11.jpg

Paleest aga uhkemgi on palee juurde kuuluv hiiglaslik park, kus leidub kõike alates inglise aiast kuni farmiehitisteni. Paraku jõudsime sellest läbi käia vaid killukese. Kõigepealt ronisime piirkonna kõrgeimasse tippu, kust avaneb paleele hea kaugvaade.

2016-07-24 15.12.16.jpg

Kuna kell oli juba palju ning kõhud tühjad, siis kiirustasime läbi pargi tagasi bussi peale, tee peal sõnajalametsi imetledes.

DSC_1104.JPG

pic by Roger

Sintrasse jäi veel nii mõnigi vägev loss, kuhu me ei jõudnud. Tahtsime kindlasti ära käia Cabo da Rocas – Mandri-Euroopa läänepoolseimas tipus. Sinna sai Sintrast otse bussiga, mis osutus minu kõige jubedamaks reisikogemuseks. Sõit võttis üle 40 minuti, mille pidime püsti seisma, kusjuures terve tee oli jubedalt käänuline ja mägine. Tee oli paljudes kohtades ka nii kitsas, et vastassuunas sõitjad ei mahtunud meie bussist mööda. Päris omapärane kogemus oli, kuidas buss üritas teosammul vastassuunast tulevast autost millimeeter haaval mööda nihverdada.

Cabo da Rocalt avanes vaimustav vaade ookeanile. Istusime seal lihtsalt mõnda aega kaljuserval ja nautisime hetke. Kujutasin ette, et olengi maailma lõpus ja ei tea, et kuskil ookeani taga on veel Ameerika.

img_5974

pic by Roger

2016-07-24 18.16.48.jpg

img_5963

pic by Roger

Kuna koht oli tõesti ilus, tekkis osadel tahtmine alla ookeani juurde minna. Ametlikku teed selleks polnud ning väidetavalt on see üsna ohtlik ettevõtmine. Mina ja S olime juba päevast nii väsinud, et seda ettevõtmist kaasa teha ei viitsinud. Seega läkski meie seltskond lahku ning sõitsime S-ga läbi Cascais tagasi Lissaboni.

Mõtlesime õhtusöögiks minna ühte Lissaboni parimasse mereandide restorani. Kohale jõudes nägime aga pikka saba inimestest, kes restorani sissepääsu ootavad. Seega läksime lihtsalt igaüks oma hotelli. Õhtusöögiks otsustasin oma sagedase tagavaravariandi kasuks – McDonalds.