Pühapäev, 2. veebruar

Pärast Firenzet, Luccat ja Sienat oli meil linnaekskursioonide limiit täis ja tahtsime vahelduseks loodusesse. Hea võimalus selleks tundus Cinque Terre’sse matkama minna. Ilmateade ennustas päevaks küll üsna kindlalt vihma, kuid me ei tahtnud oma piiratud vabu päevi vihma tõttu raisku lasta.

Cinque Terre (tõlkes “viis maad”) kujutab endast viit lähestikku paiknevat mereäärset küla/linnakest Liguurias, millest igaühel veidi erinev iseloom. Külasid ühendab rongiliin, kuid ka jala käimiseks sobivad matkarajad. Enne matkale minekut tuleb aga järele uurida, ega mõned lõigud teest parajasti varisemisohu tõttu suletud pole. Kavatsesime sõita viimasesse linnakesse (Monterosso al Mare), läbida tee teise (Vernazza) ja kolmandasse (Corniglia) jala, sõita neljandasse (Manarola) ning sealt jällegi jala viiendasse (Riomaggiore).

Seekord tuli meiega kaasa ka Lucas. Hommikul läks rongi peale jõudmisega üpris kiireks, nii et pidime liikuma Eesti, mitte Brasiilia tempoga. Seega oli vaene Lucas juba enne rongijaama jõudmist võhmal :).

Rongiga sõites võrdlesime oma kodumaade kliimasid. Rääkisime, kuidas Itaaliasse tulles olid meil Eestis paksud lumehanged ja temperatuur -20 kraadi. Lucas valgustas meid huvitavate spordialade osas, mida nad lume puuduse tõttu Brasiilias harrastavad. Snow-boardingu asemel on neil sand-boarding, ehk lumelaua asemel sõidavad lauaga liivas. Kelgutamise alternatiiv on aga Skibunda – tagumiku peal mäest alla libistamine (lume asemel mullas või liivas).

Pisast sõitsime rongiga La Spezia Centrale jaama, kust pidime ostma Cinque Terre rongisõidu päevapileti. Et järgmise rongini Monterossosse oli omajagu aega, läksime McDonalds’isse ja ostsime kõik endale midagi lõunaks kaasa. Anna ja Lucas jõid kohvi, mina võtsin aga jäätisekokteili, kuna olin endale päevase kohvilimiidi seadnud.

Olime just jõudnud Lucasele Itaalia rongiliiklust kritiseerida – rääkida, kuidas eelmisel päeval Sienasse sõites meie rong ühes peatuses pool tundi seisis – kui selgus, et meie oodatud rong jääb vahelt ära. See lükkas meie matka algust veel ligi tunnikese võrra edasi, nii et lõpuks saime matkama hakata alles pärastlõunal.

Monterossosse kohale jõudes ei kahetsenud meist keegi, et olime matkale tulnud. Linnakesest avanev vaade merele ja kaljudele oli väga maaliline.

IMG_0738

IMG_0764

Monterosso al Mare

IMG_0747

Alustasime oma 3-kilomeetrist matka Vernazzasse, mis WikiTraveli kohaselt pidi olema väga raske ja ohtlik ning vähekogenud matkajatel soovitati sellest hoiduda. Rada andis tõesti korraliku matka mõõdu välja – aina üles ja alla kaljusel pinnal, nii et kolme kilomeetrit läbisime üle kahe tunni. Meie Annaga suutsime päris hea tempoga liikuda, kuid Lucase jaoks oli see veidi liiast. Ta lubas mitu korda, et rohkem meiega üksi matkale ei tule :). Kohati oli tee libe ning kõrgelt teeservalt alla vaadata ka üsna jube.

IMG_0753

IMG_0754

IMG_0772

Vernazzas lootsime kõik leida jäätisekohviku, et end pisut kosutada. Paraku oli kell aga juba nii palju, et kõik kohad kinni.

IMAG3211

IMAG3239

IMG_0804

Vernazza

IMG_0813

Vernazzas paistis silma kalda äärde seotud paadikeste rohkus

 

 

 

 

 

 

 

Järgmine vahemaa oli lihtsam, kuid veidi pikem – 4km. Kui Vernazza paikneb madalal, justkui orus, siis Corniglia asub kaljunuki otsas. Seega oli sellel teelõigul omajagu üles ronimist. Kui linn paistma hakkas, oli juba hämar ning kohale jõudsime päris pimedas. Linnake sai meilt hüüdnimeks “ghost town” (kummituslinn), kuna linnas tulesid praktiliselt ei põlenud ning ühtegi inimest ei liikunud.

IMG_0826

Corniglia

Rongigraafikult paistis, et nelja minuti pärast peaks üks rong minema. Hakkasime jooksma, kuid see oli üsna lootusetu ettevõtmine – alla rongijaama viis 365-astmeline trepp. Seega jäime ootama järgmist rongi, mis pidi tulema rohkem kui tunni pärast. Jällegi kinnitus sellest, et rongidega meil õnne polnud. Jaamas oodates hakkas veel läbilõikavalt helisema mingi sireen, kuid kuna kogu linnas ei paistnud ühtegi hinge olevat, olime sunnitud alarmi lihtsalt ära kuulama.

Olime veidi kurvad, et kõiki linnakesi ei näinud ning süüdistasime jama rongidega, et nii hilja alustada saime. Kaks viimast küla, kuhu me ei jõudnud, pidid tegelikult olema ilusamad ja huvitavamadki kui esimesed kolm. Viimast teelõiku kutsutakse ka Via dell’Amore’ks ehk armastuse teeks. Tegemist on sillutatud teega (mitte matkarajaga, nagu meie läbitud marsruut), mis muuhulgas populaarne vastabiellunute seas. Lucas lubas, et käib oma Itaaliasoleku ajal ka teised kaks linnakest läbi ja saadab meile pilte.

La Spezia jaamas pidime jällegi rongi vahetama. Tegime McDonalds’is rahulikult aega parajaks, viimasel hetkel tuli aga meelde, et pole pileteid registreerunud. Jooksin kähku seda tegema ning pääsesime õnneks veel ühest tunnisest rongiootamisest.

Rongis saatis Igo meile sõnumi, uurides millega me tegeleme ja kas tahaksime õhtul välja minna. Vastasime, et käisime Cinque Terres ning väljaminekust oleksime huvitatud küll. Selle peale tuli aga vastus, et nad on Lucaga hoopis haiglased ja ei hakka välja tulema.

Ilm oli matka ajal meid soosinud – vihma me ei näinud, kuigi rajad olid kohati üsna märjad ja libedad. Pisasse jõudes sadas vihma, nii et lõpuks oli ikka mingit kasu sellest, et Annaga päev otsa oma vihmavarje kaasas olime vedanud.

Laupäev, 1. veebruar

Kuigi olime alles öösel hilja magama jõudnud, ajasime end hommikul siiski tavalisel ajal üles. Väsimusest hoolimata ei tahtnud me oma vaba päeva raisku lasta ning otsustasime Sienasse sõita.

Rongis aknast välja vaadates nägime üleujutuste jälgi – mitmel pool olid põllud vee all. Rongiliiklus jättis aga soovida – umbes poolel teel Pisast Sienasse tegi rong 30-minutilise peatuse, nii et jõudsime kohale oodatust hiljem.  Rongis saime ka sõnumi Lucaselt, kes näis pettunud, et me teda ära ei olnud oodanud. Nimelt olime eelmisel päeval maininud, et kavatseme Sienasse minna ja küsinud, kas keegi soovib kaasa tulla, kuid meile tundus, et keegi selle vastu erilist huvi ei äratanud. Paraku oli aga vaene Lucas ümber mõelnud ja hommikul meid Skype’i kaudu kätte üritanud saada.

IMG_2650

Üleujutused

IMG_2653

Kohale jõudes oli ilm vihmane ja pärast pikale veninud sõitu tuju üsna morn, eriti minul. Anna ostis mulle kohe kaardi, et mu optimismipuudust vähendada :).

Rongijaamast linna jõudmiseks tuli sõita üles mitmetest eskalaatoritest. Üles sõidul jäi tee peale kaubanduskeskus, kus võtsime oma traditsioonilise rongisõidujärgse kohvi. Hoolimata hallist ilmast avanes Siena päris uhke vaatepilt – nimelt katab linn astmeliselt mäe külje ülemise osa.

IMG_2731

Vaade linnale

IMG_2684

Vaade linnale

 

 

 

 

 

Pärast üles jõudmist tuli linna ajaloolisse ossa saamiseks veel paarkümmend minutit kõndida. Mulle tundus väga itaalialik, et kitsal vanalinna teel peavad jalakäijate vahel liigeldud saama ka rollerid (tihtipeale isegi autod).

IMG_2671

Tee linna

IMG_2672

Rollerid olid populaarsed

IMG_2666

Vihmane ilm

Peagi jäi meile silma, et inimeste vool liikus ühes kindlas suunas. Läksime asja uudistama ning selgus, et kohe-kohe oli algamas suuremat sorti jalgpallimatš. Loomulikult olid sinna sissepääs aga piletitega ning seega läksime hoopis kõrvalasuvasse hiiglaslikku, imeliste vitraažidega San Domenico kirikusse. Kiriku kõrvalt viis muinasjutulise väljanägemisega trepp meid alla, kust saime kohe hakata jälle mäest üles ronima.

IMG_2679

San Domenico kirik

IMG_2687

Muinasjututee

IMG_2741

Tagaplaanil paistab San Domenico kirik

Siena keskväljak Piazza del Campo on tuntud seal kaks korda aastas toimuva hobuste võiduajamise ehk Palio poolest. Lõunasöögiks valisime jällegi aja, mil kõik toidukohad kinni. Maandusime pisikeses pood-kohvikus, kus sõbralik meesteenindaja meile soojendatud pakitoitu valmistas. Anna sõnul oli seal joodud kohv aga üks parimaid, mida ta saanud on.

IMG_2705

Piazza del Campo

IMG_2706

Hetkeks nägi sel päeval ka sinist taevast

Järgneval jalutuskäigul läbi linna tõdesime üha enam, et samasugused üksluiset värvi majad ning iga nurga peal olevad kirikud hakkavad oma võlu kaotama ning otsustasime alustada tagasiteed. Et varasema rongi peale jõuda, pidime aga üsna kiirelt liigutama. Paraku oli meil üks suurimaid Siena vaatamisväärsusi – Siena katedraal – veel vaatamata. Mina, kellel vaja kõik olulisemad checkpointid igas kohas läbi käia, ei oleks ilma seda nägemata rahu saanud. Loomulikult tuli katedraali juurde jõudmiseks üles minna aukartustäratavalt suurest trepist. Selle jalamile jõudes ohkas Anna juba vastust ette teades ja küsis mult: “Sa tahad sinna üles minna, kas pole?” ning minu jaatava vastuse peale jooksimegi treppidest üles.

IMG_2734

Trepp Siena katedraali juurde

IMG_2740

Siena katedraal

 

Katedraal nähtud, asusime tempokalt rongijaama poole teele, jooksime kõigist eskalaatoritest alla ning jõudsimegi õnnelikult oma rongi peale. Kusjuures, rongis nägime ka AEGEE seltskonda, kellelt esmaspäeval Siena idee saanud olime.

Veel pilte Sienast:

IMG_2680

IMG_2685

IMG_2669

Detailid majadel imestasid mind jätkuvalt

IMG_2700

Reede, 31. jaanuar

Reede hommikul käisime söömas ära nagu ikka. Pärast ütles Anna, et tal läheb seekord u 10 minutit aega. Seega läksin oma tuppa ja tegin arvuti lahti (mida ma üldiselt hommikuti enne tööleminekut ei teinud). Seal aga ootas kiri Giuliolt: Meteo ALERT – ärge tulge täna tööle, lähemate tundide jooksul on oodata jõe üleujutust, koolid ja kontorid on täna kinni.

Nii palju kui itaaliakeelsetest uudistest aru saime, olid juba mitmel pool üleujutused ning Volterras ka osa keskaegsest müürist kokku varisenud. Otsustasime seega minu hotellitoas töötada. Peagi aga võttis Annaga ühendust Igo, kes pakkus, et võiks minna jõe äärde olukorda uurima. Uudishimu sai töötuhinast võitu ning läksimegi koos brasiillastega (Igo, Lucas, Ricardo) kesklinna. Jõe ääres oli rahvast nagu murdu – tundus, et turvaliselt kodus viibimise asemel kasutasid kõik vaba päeva selleks, et ekstreemset olukorda vahetumalt kogeda. Inimeste vahel liiklesid sõjaväeautod ja peade kohal tiirutas helikopter.

Veetase oli päris kõrge

Veetase oli päris kõrge

Palju ei puudunud, et sild oleks vee all olnud

Palju ei puudunud, et sild oleks vee all olnud

IMG_2633

Tundus, nagu kallataks vett veel jõkke juurde

IMG_2641

Helikopter jõe kohal

IMG_2642

Jõe äärde paigaldati tõkkeid

IMAG3062

Kaitsetõkked

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Mõtlesime juhust ära kasutada ja Igo kui kohaliku abiga de Bondti šokolaadide poodi üles leida. Paraku jäi ka seekord esimese kaardile märgitud poe leidmine tulemusetuks. Teise leidsime, aga loomulikult oli see sellisel keskpäevasel ajal kinni, nagu kõik poed Itaalias.

Kuna meil Annaga oli vaja hotelli tagasi jõuda, et Skype’i teel osa võtta oma projekti ettekandest koostööpartnerile, hakkasime vaikselt hotelli poole astuma. Märkasime, et brasiillased kõnnivad üldiselt palju aeglasemalt kui meie. Pidime oma “Eesti tempoga” pidevalt neid järele ootama. Leppisime kokku, et läheme õhtul koos välja sööma.

Ettekande ajal saatsid meile meili Dino ja Fosca, kutsudes meid õhtusöögile ning pärast seda kontserdile, kus Dino kooriga esineb. Tahtsime minna, kuid leidsime end keerulise ülesande eest, kuidas kõike jõuda: jõusaal, Dino-Foscaga õhtusöök ja kontsert ning brasiillastega välja minek. Kompromissina teatasime Dinole ja Foscale, et tuleme kontserdile, kuid õhtusöögile ei jõua. Siis hakkasime mõtlema, kas sprodihoone üldse täna lahti on, kui enamus kohti olid ju üleujutuseohus suletud. Hakkasid juba süümepiinad tekkima, et eelmisel päeval laiselnud olime. Palusime hotelli valvelauast jõusaali helistada ning õnneks(?) selgus, et maja on avatud ning trennid toimuvad.

Teel trenni sõime mõned saiakesed ja jõime kohvi meie hotelli lähedal asuvas kohvikus, mida Dino ja Fosca meile esimesel päeval olid soovitanud. Seejärel käisime läbi CNR-ist, kuna olin loomulikult oma spordiriided eelmisel päeval ettenägelikult sinna jätnud, ning läksime trenni.

Otsustasime järgida Annale koostatud jõusaali kava. Kava oli koostatud mitmepäevase arvestusega, et erinevatel päevadel treenida erinevaid lihasgruppe. Üksmeelselt langes valik käte ja ülakeha kasuks, sest kükkide tegemiseks polnud kummalgi erilist entusiasmi. Jõusaalis treenis samal ajal ka üks mees, kes mulle kangesti nõuandeid jagada tahtis. Paraku olid tema õpetused risti vastupidised sellele, mis Tartus fitness-klubis õppinud olen.

Kui trenni lõpetasime, taipasin ehmatusega, et meie kapi võti ei ole minu käes nagu ta varasematel kordadel olnud oli. Anna rahustas mu maha, võttes võtme oma taskust välja. Paari minuti pärast, kui aeg võtme kasutamiseni jõudis, polnud seda aga enam kusagil. Otsisime põhjalikult läbi kogu saali, kus olime treeninud ning küsisime inimeste käest, ega nad võtit pole märganud, kuid tulemusteta. Lõpuks olime sunnitud oma tuttavale treenerile üles tunnistama, et võtme ära kaotasime. See oli omajagu piinlik, sest tema oli olnud see, kes võimaldas meil jõusaali tulles kindlustuse eest mitte maksta. Meie jutu peale võttis treener sahtlist kangi ning muukis meie kapi lahti. Hiljem küsisime, palju me võtme ja kapi kasutuskõlbmatuks muutmise eest võlgneme, ütles ta, et me selle pärast ei muretseks :).

Käisime hotellist läbi, vahetasime kiirelt riided ja seadsime sammud kesklinna poole, lootusega tee pealt midagi süüa saada. Kontserdimaja lähedal asus sama pizzeria, kus me eelmisel pühapäeval olime CNR-i inimestega õhtust söömas käinud. Kuna aega oli veel vaid veidi üle poole tunni, tundus see meie ainus võimalus. Võtsin menüü lahti ja ei leidnud ühtegi toitu, mis poleks olnud pasta või pitsa. Noor teenindaja inglise keelt ei rääkinud, kuid “risotto” peale noogutas küll. Vanem teenindaja oskas mulle pakkuda variantideks “mushrooms” ja “fish”. Valisin kala ning jäin hinge kinni hoides ootama, kui kalliks selline menüüväline eriteenindus läheb. Anna leppis pastaga ning kahepeale tellisime ka pudeli veini, sest teenindaja andis märku, et pudel tuleb soodsam kui kaks klaasi.

Peagi toodi mulle hiiglaslik taldrik risottot erinevate mereandidega, mille hulgas karbid, krevetid, kaheksajalad, vähk ja hiidkrevett. Selline vaatepilt lõi mul küll silmad särama, sest tellides “risotto with fish” ootasin märksa tagasihoidlikumat rooga. Samas olime Annaga üpris kindlad, et saan oma uhke risotto eest ligi paarkümmend eurot välja käia. Üllatus oli suur, kui selgus, et minu risotto maksab vaid euro rohkem kui Anna pastaroog – 8€. Tunnistasime mõlemad, et täna on minu päev :).

IMAG3081

Mereandide risotto. (by Anna)

IMG_2646

Kaheksajalg

Liikusime kiirelt kontserdimajja, kus saime Dinolt tasuta piletid ning otsisime koos Fosca ja tema emaga endale istekohad. Esinevaid koore oli kaks – üks oranžide ja teine roosade sallidega. Fosca ei jätnud meid valgustamata, et Dino koor on palju parem kui see teine :). Lisaks kooridele esinesid ka mõned väiksemad koosseisud. Kontsert üllatas väga positiivselt ning oli palju kaasaegsem kui olin oodanud, näiteks meeldis mulle eriti “Mad world” esitus.

Kontserdil

Kontserdil. (by Anna)

Pärast kontserti võtsime ühendust brasiillastega ja lubasime nendega Piazza Garibaldil kokku saada. Vahetasime Fosca ja Dinoga telefoninumbreid, kuna nad olid väga huvitatud meiega veidi aja pärast ühinemisest. Garibaldi väljakul saime kokku Igo, Lucase ja Mariaga. Võtsime lähedalasuvast baarist kokteilid ning ootasime ära ka Fosca ja Dino.

Igo ja Maria. (by Anna)

Igo ja Maria. (by Anna)

Seejärel pakkus Igo välja, et võiksime minna ühte pubisse kuulama Kiss’i covereid. Kui kohale jõudsime, selgus, et tegemist on hoopis Queen’i coveritega. Sissepääsu eest pidi maksma ning kokkuvõttes ei tundunud see meile parim koht, kus õhtut veeta, seega otsustasime edasi otsida. Jõudsime kinomaja ette, mille peale Igo teatas, et Luca on vist hetkel seal. Nimelt oli meie kolleeg Luca lõpuks Budapestist tagasi jõudnud ning kohe sõpradega kinno läinud. Igo helistas talle ning selgus, et neil oli film just lõppenud. Seega liitusid meiega Luca ning kaks tema sõpra Pisa ülikoolist. Kusjuures, üks neist oli ka Eestis käinud.

Fosca ja Dino tundusid klubielust üsna teadlikud olevat ning nende eestvedamisel otsisime kohta, kuhu sisse minna. Valik langes mõnevõrra üllatuslikult ühele tehno-discole. Sissepääsu eest pidi küll maksma, kuid hinna sees oli ka tervitusjook. Koht oli üsna omapärane, muusika taustaks vaheldusid seinal suurelt veidrad, kohati üsna provokatiivsed, pildid. Ma ei suutnud ära imestada, kuidas ma sellisesse kohta olen sattunud, eriti veel sellise seltskonnaga (ärgem unustagem, et meiega olid kaasas kaks keskealist professorit). Tundus aga, et Itaalias on see väga normaalne, et erinevast vanusest inimesed koos väljas käivad.

IMAG3091

Tehno-disco. (by Anna)

Enne koju minekut võtsime veel ühest baarist väidetavalt “must-try” shotid. Kodutee möödus meeleolukalt, Lucal ja Igol paistis olevat hea klapp ning nende naljad ja liblika-imiteeringud ei lasknud tõsiseks jääda.

Neljapäev, 30. jaanuar

Hommikul olid minul käsivarred võrkpallist korralikult paistes, Annal ka sinikad. Vähemalt olime mängust viimast võtnud. Hommikul tööle jalutades oli ilm jälle päris ilus ja ütlesin Annale, et kui huvitav, et meie üldse vihma pole saanud, kuigi kõik räägivad, et Pisa ilm väga halb on. Anna noomis mind, et ma ära ei sõnuks.

Lõuna ajal sõime jällegi risottot, seekord mereandidega. Anna palus endale ka parmesani peale ning minule pandi juba küsimata. Pärast seletas Igo, et itaallastel on väga selge kord – kalaga juust kokku ei käi. Seega olime end näidanud täielike välismaalastena, kes itaalia toidust midagi ei jaga :).

Täna oli jälle see päev, kui meie kontor tühi oli. Pärast lõunat hakkas järsku meie laual olev telefon helisema. Olime segaduses, sest tõenäosus, et helistaja inglise keelt oskab, tundus päris väike. Seega otsustasime telefoni ignoreerida. See aga helises ja helises ja… lõpuks Anna võttis vastu – “Ei, sellist meest ei ole meie kontoris. Te helistate üldse valesse ruumi.” Mis tegi mulle nalja, sest meil polnud veel sugugi kõigi meie toa inimeste nimed selged ega ka ruumi numbrit poleks ma peast teadnud. Anna oli aga endas üsna veendunud. Loodetavasti leidis helistaja õige koha lõpuks üles.

Õhtul olime mõlemad üsna väsinud, seega otsustasime laisad olla ja trenni mitte minna. Õues sadas korralikult vihma (nii palju siis mitte ära sõnumisest!). Meie kodutee viis pikalt suure sõidutee ääres, saime kõvasti kiljuda ja autode poolt pritsitava vee eest ära hüpata. Vihmavarjudest hoolimata olime hotelli jõudes läbimärjad – igal juhul oli lõbus kogemus.

Kolmapäev, 29. jaanuar

Hommikul pärast tööle jõudmist hakkas Anna muretsema, et tarbib juba nädal aega kellegi teise kohvikapsleid. Seega küsis ta Ricardolt, kellele nende eest maksta võiks. Ricardo ütles, et neil on jah üldiselt igalühel enda kapslid, lahkus seepeale ruumist ja tuli paari minuti pärast tagasi, tuues Annale terve kapslite bloki, öeldes, et need on nüüd Anna isiklikud ja tasu pärast muretsema ei pea.

Muu seas kuulsime Ricardolt, et Pisa ilm olevat jube ning aastaringselt sadavat rohkem kui Londonis. Seda oli meil mõneti raske uskuda, kuna meie seal veedetud aja jooksul oli ilm olnud üsna päikseline, vähemalt mitte vihmane.

Õhtul läksime plaani kohaselt võrkpalli mängima. Parajasti kui Salvo ja Roberto meid hotelli juurest peale võtsid, nägime brasiillasi Lucast ja Ricardot ning lehvitasime neile – nemad pidid jala samasse kohta minema. Võrkpall oli nagu kirss tordil – käsivarred olid veel ainsad kohad, mis eelnevatest treeningutest ei valutanud.

Kokku tulid 5-6-liikmelised võistkonnad. Sitsiillanna Anna oli ainus, kes varem võrkpalliga tegelenud, üldine tase oli minu meelest meile päris paras. Mängides valitses väga sõbralik ja lõbus õhkkond. Õnneks itaallaste temperament halvas mõttes välja ei löönud ehk keegi pahaseks ei saanud, kui teised vigu tegid. Enda vigade peale enda põrandale pikali heitmist ja nurka istuma minemist tuli küll ette.

Vahepeal käis jutt ka võistkondade tegemisest itaallased vs ülejäänud. Teise gruppi oleksid siis kuulunud eestlased mina ja Anna, brasiillased Lucas ja Ricardo ning sitsiillased Anna ja Salvo. Kõik paistsid alatasa unustavat, et Igo on ka tegelikult brasiillane, mitte itaallane. Üldse jäi itaallastest mulje, et nad võtavad teisest rahvusest inimesi väga kiiresti omaks, eriti kui nad itaalia keelt räägivad. Ja keelt ennast on lihtne kasutama hakata. Isegi meie Annaga saime itaalia keeles lihtsamaid väljendeid kasutades kogu aeg väga positiivset tagasisidet ja inimesed said meie üllatuseks alati aru, mida me öelda tahtsime. Anna puhul tundus vahepeal, et ta on eelmises elus üldsegi itaallane olnud, sest oskas näiteks mõnda tegusõna kohe õigesti pöörata.

Pärast võrkpalli saime tükk aega Annade ja brasiillastega mehi oodata. On fakt, et Itaalia mehed pööravad oma välimusele palju rohkem tähelepanu kui näiteks eestlased. Salvol oli spordisaali isegi oma isiklik föön kaasa võetud.

Kui kella 23 paiku tagasi hotelli jõudsime, olime Annaga energiat täis ja otsustasime veidi tööd teha. Tegime lahti oma veini ja sõime juustu, üritasime minu programmeeritud skriptist viga üles leida. Selle käigus rääkisin veidi Annale pointeritest (programmeerimisalane kontseptsioon) ja käisime koos minu kirjutatud koodi läbi. See oli aga nii igav, et Anna väsis peagi ära ja läksime magama.

Teisipäev, 28. jaanuar

Järgmisel päeval oli kogu keha eelmise päeva Total Bodyst valus – trenni nimi ei valetanud :).

Igo ja Lucas olid eelmisel õhtul kurtnud, et me ilma nendeta lõunat käime söömas, seega kandsime hoolt, et ka brasiillased saaks meie sööklateekonnale kaasatud. Proovisin seekord oma mälu järgi meid sööklast tagasi juhtida. Olin üllatunud, et sain isegi peaaegu hakkama. Üks koht oli siiski veider – keset koridori oli ristmik, kus näitasid suunavad sildid neljas eri suunas. Jäin sealkohas seisma ning Igo seletas: “Peab vaatama ISTI suunda, see on meie osakond.” Mina siis vaatan murelikult silte, millest üks ISTI näitab otse ning teine ISTI vasakule. Igo selle peale: “Jah, sul on õigus. Siin me läheme lihtsalt vasakule.”

Õhtul läksime jällegi trenni, seekord nimeks Total Fit. Seda andis trenni naine, kuid sugugi mitte vähem intensiivselt. Iga harjutust tegime järjest mitu minutit, nii et lihased läksid aeg-ajalt krampigi. Tõdesime, et oleme numbrid ühest kaheksani selgeks saanud: uno, due, tre, quattro, cinque, sei, sette, otto… ja jälle alla: otto, sette, sei, cinque… See rütm jäi pärast trenni veel tükiks ajaks kummitama.

Täna nägi Monte Pisano väga romantiline välja

Täna nägi Monte Pisano väga romantiline välja

IMG_2625

Esmaspäev, 27. jaanuar

Esmaspäeval läksime oma esimesse treeningusse jõusaalis. Kuna meie soovitud treening – Total Body – toimus sel päeval vaid lõuna ajal, kiirustasime teisi ära ootamata avamise ajaks sööklasse, seisime veerand tundi järjekorras ja sõime 10 minutiga.

Jõusaalis öeldi meie rõõmuks, et pääseme 10€ suurusest kindlustusrahast ning peame maksma vaid 25€. Total Body osutus vägagi intensiivseks treeninguks, eriti mulle, kes ma käin praegu Eestis ainult flamenkos. Omajagu aeroobikakogemust mul ikka Tartu Ülikooli spordiklubist on, kuid minu jaoks olid Itaalia treeningud kerge kultuurišokk. Noorte neidude asemel andis Total Bodyt lihaseline mees, kes sealses jõusaalis vist täiskohaga töötas. Treeneri poolt ühtegi joogipausi ega pulssi alandavaid harjutusi ei tehtud – aina üks tugevalt aeroobne harjutus teise järel. Olin praktiliselt ainus, kes üldse omaalgatuslikult vahepeal tempo maha võttis ja mõne lonksu jõi. Anna oli veel eriti tubli, tehes kogu trenni kaasa raskemate hantlitega kui teised. Mina olin peale trenni üleni väsinud, Anna – uut energiat täis.

Monte Pisano nägi minu arvates alati isesugune välja. Sel pärastlõunal paistis ta huvitavalt madalate pilvede vahelt.

Monte Pisano

Monte Pisano

Õhtul, napilt enne töölt lahkumist, kiikas meie ukse vahelt sisse Igo ja kutsus meid Brasiilia õhtule kutsuda. Mulle tundus see kõige halvem võimalik aeg, sest olin just unistanud, kuidas (veel trennist) täiesti rammetuna koju puhkama saan, samuti oli mul kokku lepitud bridžimäng samaks õhtuks. Anna, kes oli just lõpetanud tähtsa Skype-miitingu Microsoft Researchiga, oli ka sel hetkel veidi kurnatud. Nimelt samal päeval kui me Itaaliasse jõudsime, oli tema varasem töö ootamatult hulganisti meediakajastust saanud ning sellest peale oli ta veidi nagu kuulsuse rollis – andes intervjuusid ja arutades edasist tööd. Anna aga tahtis siiski pigem minna ning ka mina ei tahtnud tegelikult mööda lasta juhust mingist huvitavast üritusest osa võtta. Seega ütlesime Igole, et läheme koju ja paari tunni pärast anname teada, kas tuleme või mitte.

Kodus mängisin kiirelt veidi bridži ning kella kümne paiku kiirustasime kesklinna. Üritust organiseeris rahvusvaheline tudengiorganisatsioon AEGEE. Tegelikult toimub neil igal esmaspäeval üritus Aperitivo Linguistico, kus pakutakse snäkke ning teemaks on erinevad keeled. Seekord oli teemaks aga spetsiifiliselt Brasiilia. Kõik snäkid olid meie tuleku ajaks loomulikult otsas, kuid inimesi oli veel palju. Meie CNR-i tuttavatest olid seal Igo ja Lucas. Tutvusime ka nende sõbranna Mariaga, kes rääkis vaid portugali ja itaalia keelt, seega minu ja Anna kombineeritud keeltepagasiga (eesti, vene, inglise, saksa, prantsuse) ühisosa puudus.

Toimus Brasiilia-teemaline viktoriin, millest meie võistkond Estonia osa võttis, seda Igo-Lucase-Maria abiga. Saime näiteks teada, mis on kirjas Brasiilia lipul: “Ordem e Progresso” (-“Kord ja areng”). Wikipedia kohaselt on see inspireeritud positivismi motost “L’amour pour principe et l’ordre pour base; le progrès pour but” (-“Armastus kui printsiip, kord kui alus, edu kui eesmärk.”). Lipul olevad 27 tähte sümboliseerivad Brasiilia 26 osariiki ja pealinna. Mina ei teadnud varem sedagi, et Brasiilia pealinnaks on Brasilia. Kõige raskemaks osutus küsimus, milliste riikidega on Brasiilial ühine piir. Meie kolm brasiillast suutsid kamba peale vaid paar riiki nimetada, kusjuures ühena läks kirja Tšiili, millega tegelikult ühist piiri pole. Oli hariv, aga võit seekord kahjuks meile ei tulnud.

Ühelt AEGEE aktivistidest kuulsime, et laupäeval plaanivad nad ühist reisi Sienasse, mis on linn ligi pooleteise tunni rongisõidu kaugusel. Mõtlesime tõsiselt nendega ühinemisele, kuna tahtsime võimalikult palju kohti oma Itaalias viibimise ajal ära näha. Enne äraminekut kuulsime, et samal õhtul oli seal olnud veel üks eestlane – “kes alati üritustel kohal käib, aga kellegagi ei räägi” :).

Vasakult tagant: Maria, Igo, Lucas. (pilt facebookist)

Vasakult tagant: Maria, Igo, Lucas. (pilt Facebookist)

Pühapäev, 26. jaanuar

Pühapäeva hommikul olime veel eelmisest päevast üsna väsinud, kuid otsustasime siiski kuhugi minna. Valik langes Luccale, mis on väike keskaegne linnake Pisast paarikümne kilomeetri kaugusel. Seekord läks rongisõit juba täitsa ladusalt. Kuna raudtee viis mäejalamilt läbi, oli hetki, kui rong seisis-sõitis kaldasendis – tekkis kergelt ameerika mägede tunne :).

Lucca linna kese on linnamüüriga ümbritsetud ovaalse kujuga vanalinn.

Luccas väljaspool linnamüüre

Luccas väljaspool linnamüüre

Vaade linnamüüri vahelt välja

Vaade linnamüüri vahelt välja

Vaade linnamüüri pealt linnast välja

Vaade linnamüüri pealt linnast välja

Et kaardi järgi tundus vaatamisväärsusi linnas igal pool hajutatult olevat, ei osanud me konkreetset marsruuti valida. Samuti mõtlesime, et vahelduseks oleks huvitav mitte nii väga oma teekonda ette planeerida. Seega otsustasime teha random walki (iga kord juhuslikult valida, kuhu pöörata). Esimene uhke hoone, mille juurde jõudsime, oli San Martino katedraal.

San Martino katedraal

San Martino katedraal

San Martino katedraal

San Martino katedraal

Hoidsime kohvikute osas silmad lahti, et oma värske traditsiooni kohaselt üks kohv juua. Jõudsime ühte hurmavasse nurgatagusesse kohvikusse. Meessoost kohvikupidaja, nagu Itaalias ikka, oli väga isikupärane. Üldse jäi Itaalias mulje, et kohvikute-toidukohtade teenindamisega tegelevad väga tihti omanikud ise. Igal juhul nägi mees veidi meremehe/piraadi moodi välja ning kohvikus istus õrrel päris papagoi, kes ka paar sõna oskas öelda. Ja koht ise oli väga odav – kaks kohvi ja saiakese saime kätte 2.50 euroga.

Lind kohvikus

Lind kohvikus (by Anna)

Peagi jõudsime 14. sajandist pärit Guinigi torni juurde, mis paistis välja selle poolest, et tema otsas kasvasid puud. Mina otsustasin üles ronida, kuid kuna Anna kardab kõrgust, andsin kaardi talle ja leppisime kokku, et kohtume torni all 20 minuti pärast.

Guinigi torn

Guinigi torn

Guinigi tornis

Guinigi tornis

Vaade tornist

Vaade tornist

Vaade tornist

Vaade tornist

Tornis

Tornis

Kui tornist alla tulin ja 10 minutit oodanud olin, helistasin Annale ja küsisin, kus ta on. Sain vastuseks, et ta oli veidi ära eksinud, kuid nüüd juba näeb torni ja on kohe kohal. Ootasin veel mõned minutid ja helistasin uuesti – oli olnud vale torn :). Otsustasime kokku saada ovaalikujulisel linna peaväljakul, kus oli omal ajal tegutsenud amfiteater. Ilmaga oli meil see päev jälle väga vedanud ning keskpäevaks oli nii soe, et võis ilma mantlita ringi käia.

IMG_2585

Piazza dell’ Anfiteatro

Piazza dell' Anfiteatro

Piazza dell’ Anfiteatro

Seekord proovisime lõunasöögikohta hakata otsima itaaliapärasel ajal. Keskväljakust veidi eemal leidsime jällegi omapärase toidukoha. Tegemist oli iseenesest restoraniga, kuid teenindus oli veidi lihtsamat ja familiaarsemat laadi. Anna tellis menüü (primo+secondo+contorno). Mina võtsin eestlaslikult kartulid lihatükiga ning magustoiduks tiramisu.

Itaalia toidukohad on väga detailirohkelt sisustatud - selline nägi välja meie laua kõrval olev kapipealne

Itaalia toidukohad on väga detailirohkelt sisustatud – selline nägi välja meie laua kõrval olev kapipealne

Primo (penne pasta)

Primo (penne pasta)

Secondo (paneeritud hakklihapallid) ja controno (salat)

Secondo (paneeritud hakklihapallid) ja controno (salat)

Liha kartulitega

Liha kartulitega

Tiramisu

Tiramisu

Pärast sööki suundusime linnamüüri poole. Teel nägime ära ka põneva kuldse Bütsantsi-stiilis mosaiigiga kaunistatud San Frediano kiriku, mis pärineb 12. sajandist (mosaiik 13.-14. sajandist).

San Frediano kirik

San Frediano kirik

Müür oli terve ringi ulatuses jalakäijatele avatud. Tundus, et kõik inimesed ongi kogunenud müürile, sest erinevalt suhteliselt vaikse vanalinnaga jalutas seal päris palju rahvast.

IMG_2617

Vaade müürilt

Vaade müürilt

Vaade müürilt

Pärast mõnda aega müüril jalutamist võtsime endale itaalia gelatod (jäätis): mina pistaatsia- ja amaretto-maitselised ja Anna pistaatsia ja mingi muu pähkli oma. Nägime ära veel ühe uhke basiilika – San Michele in Foro.

San Michele in Foro

San Michele in Foro

Veel pilte meie jalutuskäigust Luccas:

IMG_2563 IMG_2573 IMG_2557 IMG_2616 IMG_2597 IMG_2608

Õhtusöögiks oli meie CNR-i kollektiivile organiseeritud pidulikku laadi õhtusöök. Selleks võtsid Giulio ja tema kihlatu Chiara, kes tegeleb erinevate keeltega (mh räägib ladusalt hiina keelt), meid hotelli juurest peale ning sõitsime koos pizzeriasse. Väidetavalt pole sellised koosistumised neil CNR-i inimestega tavalised ning seekordne korraldati meie ja brasiillaste tervituspeona.

Minu jaoks oli huvitav, et eelroaks pitsale pakuti pitsalaadset saia – salaami, prosciutto crudo või peekonilaadse (capocollo?) kattega. Kui kõht nendest täis oli, toodi igale lauaosale (meil oli laud jagatud kolmeks u 8-liikmeliseks seltskonnaks)  järjest kolm suurt pitsat, mille iga grupp sai enda maitse järgi valida. Olime Annaga ainsad, kes joogiks veini tellisid – itaallased, vähemalt meie töökaaslased, eelistavat enamasti õlut. Magustoiduks oli isuäratav šokolaadikook mascarpone-kreemiga.

Šokolaadikook mascarpone-kreemiga

Šokolaadikook mascarpone-kreemiga

Laupäev, 25. jaanuar

Oma esimesel puhkepäeval otsustasime külastada Firenzet, mis on Toscana maakonna halduskeskus ja Pisale võrdlemisi lähedal – umbes 70 km ehk tund aega sõitu. Kui 2010. aastal Taneliga Itaalias käisime, meeldis mulle kõigist kohtadest kõige rohkem just Firenze. Oma  jõe ja romantiliste sildadega, hubase nahktoodete hõngu täis vanalinnaga, kust ei puudu ka ahhetamapanevalt uhked katedraalid, on Firenze üks minu lemmiklinnu, kuhu reisides sattunud olen.

Hommikul tervitas meid suurepärane päikesepaisteline ilm. Teel rongijaama imetlesime Pisas sillalt kaunist vaadet jõele ja mägedele.

Vaade sillalt Pisas

Vaade sillalt Pisas

Vaade sillalt Pisas

Vaade sillalt Pisas

Seetõttu jäime aga täpselt maha rongist, millele jõuda olime planeerinud. Piletid ostetud, vaatasime tabloodelt järgmise rongi aja. Oli küll erinev sellest, mis internetis näinud olime, kuid mis seal ikka, rongijaamas olevaid aegu tasub ikka rohkem usaldada. Aega oli ligi pool tundi ja läksime tegime väikse tiiru hommikusel Vittorio Emmanuelle platsil.

Tulime õigeks ajaks tagasi, valideerisime piletid (piletid tuleb peale ostmist teatavast masinast läbi lüüa), rong sõitis ette, astusime sisse ja istusime rahulikult maha. Meiega tuli itaalia keeles rääkima üks vanem mees. Üritasime talle selgeks teha, et ei saa temast aru, kuid ta oli järjekindel. Ütlesime märksõnana “Firenze” ning tema vastu “No Firenze”. Siis tuli meilt üks joobes väljanägemisega noorem mees suitsu küsima ja viitas vanema mehe poole “He is crazy, isn’t he.” (- “Ta on hull.”). Küsisime nooremalt mehelt inglise keeles, kas rong sõidab Firenzesse. Tema vastas, et ei ning nimetas mingi muu koha. Jooksime kiirelt rongist välja. Selgus, et olime algul vaadanud saabumiste tablood, mitte väljumiste. Välja nägid need täpselt sama suured ja ühesugused. Igal juhul olime oma aja parajaks tegemisega maha maganud ühe vahepealse rongi ning saime veel pool tundi oodata.

Rongis

Rongis

Lõpuks õnnelikult Firenzes, alustasime oma traditsiooni – esimese asjana rongist maha tulles mõnes kohvikus kohvi juua. Seekord tegime seda McDonaldsis. Et ilm oli ilus, otsustasime sel päeval võimalikult palju aega väljas veeta ja ringi käia, selle asemel, et muuseumidesse sisse minna. Firenze meeldis ka Annale väga ning seega võtsime plaani mõnel järgnevatest nädalatest tagasi tulla ning rohkem muuseumides ja poodides käia.

Üks asi, mis Firenzest kindlasti meelde jääb, on Duomo – Firenze sümboliks peetav uhke katedraal.

Santa Maria del Fiore ehk Duomo di Firenze - Firenze sümboliks olev uhke katedraal

Santa Maria del Fiore ehk Duomo di Firenze

IMAG2903

(by Anna)

IMG_2470

Teine omapärane ehitis on Ponte Vecchio – Firenze vanim sild, millel tegutsevad erinevad juveelipoekesed. Sillal kõndides on tunne, nagu oleksid tavalisel tänaval, mitte sillal.

Ponte Vecchio ja Arno jõgi

Ponte Vecchio ja Arno jõgi

Ponte Vecchio

Ponte Vecchio

Juveelipoed Ponte Vecchiol

Juveelipoed Ponte Vecchiol

Veel pilte meie jalutuskäigust linnas:

IMG_2484 IMG_2517IMG_2466

Palazzo Pitti

Palazzo Pitti

IMAG2938

(by Anna)

Itaalia linnades leiab igal sammul imetlusväärseid detaile

Itaalia linnades leiab igal sammul imetlusväärseid detaile

Huvitav kitsas ülesmäkke viiv tee vanalinnas

Huvitav kitsas ülesmäkke viiv tee vanalinnas

IMG_2503 IMG_2504

IMG_2508 IMG_2523

IMAG2925

(by Anna)

IMG_2480

IMG_2531

IMG_2529 IMG_2536

Muu hulgas saime ka edukat shoppingut tehtud – Anna leidis endale kenad seemisnahksed vabaajajalatsid ning mina Puma poest spordipüksid ja lillad tossud. Mõlemad ostsime ka tänavakunstnikelt paar väikest maali. Spordipoe müüja oli taas kerge haruldus, kuna rääkis head inglise keelt, seega küsisime temalt nõu, kuhu sööma minna. Firenze spetsialiteeti Bistecca alla fiorentina’t me süüa ei julgenud – see olevat hiiglaslik lihatükk, kus puhast liha vähemalt pool kilo, seega kahepeale võtteski raske jagu saada. Jällegi olime valinud toidukoha otsimiseks Itaalia mõistes kõige halvema aja – kella nelja paiku, mil kõik kohad on üldiselt kinni. Lõpuks maandusime omapärase sisustusega “hipsteri-kohas”, millega jäime väga rahule. Anna tellis panini-laadse saia ning mina salati, kõrvale võtsime punast veini.

Esimene söögikoht, mida spordipoe müüja soovitas, kuid paraku oli kinni

Esimene söögikoht, mida spordipoe müüja soovitas, kuid mis paraku oli kinni

Hipsteri-koht

Hipsteri-koht

Tagasi rongi peale minnes olime korralikult väsinud. Jõudsime peaaegu maha istuda, kui… tuli meelde, et piletid tuleb valideerida – tagasi rongist välja valideerimismasinaid otsima. Kui olime ligi tund aega sõitnud, hakkasid meie vagunist kõik inimesed maha minema. Arvates, et oleme Pisasse jõudnud, ühinesime meiegi väljujate vooluga ning oleksime peaaegu suvalises väikelinnas rongi pealt maha läinud. Seejärel tekkis meil paanika, et ehk ei olegi rongi lõpp-peatus Pisa ning oleme sellest juba mööda sõitnud. Õnneks asi aga nii polnud, lihtsalt rong peatus rohkemates kohtades ja sõitis kauem kui hommikul Firenzesse minnes. Päeva kokkuvõte – ka rongidega, nagu orienteerumisega, pole me kõige osavamad.

Firenze õhtul

Firenze õhtul

Vahva liiklusmärk

Vahva liiklusmärk

Reede, 24. jaanuar

Hommikul läksime teise, enda hotelli lähedal olevasse spordiklubisse tingimusi uurima. Teenindajad jällegi inglise keelt ei osanud, kuid itaalia keeles olid väga abivalmid. Anna suhtles kehakeele ja üksikute sõnade abil kaasa ning jättis mulle mulje, et sai kõigest aru. Hiljem ütles, et lihtsalt noogutas kaasa kohe, kui tuttavaid sõnu kuulis. Igal juhul numbrid olid üheseltmõistetavalt suured. Et olime Pisas vaid 3 nädalat, tehti meile eripakkumine 50 € selle perioodi jaoks. Tänasime ja lahkusime, et summa üle järele mõelda.

Töö juures oli meie kontor elu täis – Anna nimekaimust sitsiillanna Anna oli konverentsilt tagasi. Et ta oli elav suhtleja, koondus tema ümber vestlusi ja inimesi teistest tubadest. Roberto, kes oli meid juba esimesel päeval tervitanud sõnadega: “Nice to meet you. Do you play volleyball?” (- “Meeldiv tutvuda. Kas te võrkpalli mängite?”), kutsus meid kolmapäeval võrkpalli mängima. Anna veidi kõhkles, kuid mina olin elevil, sest polnud suvest saati mängida saanud. Seega ütlesime, et oleme tulemas. Anna kahtleva väite peale, et ta on vaid suviti vahel rannavollet mänginud, kinnitasid kõik, et tal on seega rohkem kogemust kui kellelgi teisel meie grupis.

Kuna jutt juba sporditeemadele läks, rääkisin, kuidas me jõusaali otsimas olime käinud ning küsisin, kas keegi oskab meile midagi soovitada. Sitsiillanna Anna teadis, et väga lähedal, üle tee CNR-ist on kool, kus ta isegi on jõusaalis käinud. Abivalmilt lubas ta õhtul meid sinna viia, et uurida, kas saaksime seal käima hakata.

Pärastlõunal pakkus Francesca, kes Brüsselist konverentsilt oli naasnud, maitsvaid Belgia šokolaade. Annale oli öeldud, et Pisas viibimise ajal peab ta kindlasti proovima De Bondti šokolaade. Seega küsisime Francescalt kui šokolaadigurult, kas ta teab, kust neid saada võiks. Saime enda kaardi peale üles märgitud kaks chocolateriat, veinipoe, paar restorani ning juhiseid, kuhu Firenzes minna.

Pärast tööd läksime koos Annadega jõusaali. Tegemist oli hoonega, kus tegutseb peamisel kool, kuid on olemas ka jõusaal ning aeroobikasaal. Sportimisvõimalust pakuti ka mitteõpilastest huvilistele. Kuumaks oli 25 €, millele lisanduks 10 € kindlustus. Meil oli aga Pisas olla jäänud vaid ligi 2 nädalat, seega lubati esmaspäevaks uurida, kas saaksime kindlustussummast vabaneda. Õppisime elulise tähtsusega fraasi: “Io voglio venire a palestra” (- “Ma tahan jõusaali minna”).

Õhtul läksime kesklinna šoppama, eesmärgiga mulle spordipüksid ja -jalatsid leida. Annal oli vaja vabaajajalatseid, kuna tema pikad saapad olid Pisa ilma jaoks kohati liiga soojad. Jõudsime käia läbi ühe tänava, mis viis Vittorio Emmanuelle väljakult Ponte di Mezzo juurde. Õhtusöögi ajaks, ~19.30, pandi poed kinni. Suures osas olid poed samad, mis Eestis, kuid oli ka Itaalia brände nagu sukapood Calzedonia ning pesupood Intimissimo. Nagu ikka, ei leidnud me asju, mida otsisime, seevastu aga muud. Mina lõpetasin kingade ning Anna uue koti võrra rikkamana.

Kuigi enamus kohti oli juba kinni, otsustasime vaadata, kas leiame Francesca juhiste järgi De Bondti chocolateriad üles. Kuigi kaardil tundus kõik selge ja lihtne, ei suutnud me kumbagi märgitud kohtadest üles leida.

Seejärel suundusime Pub2a poole, kuhu me teisipäeval õnnetult minna olime üritanud. Seekord oli koht lahti. Krapsakas noor teenindaja rääkis väga hästi inglise keelt ning aitas meil valida kümnete pitsade hulgast välja kaks. Üks oli seentega ning teine prosciutto crudoga. Eelroaks toodi kartulikrõpsud ning oliivid. Mõlemad Annaga väitsime, et krõpse me ei söö, kuid need osutusid nii heaks, et paari minuti pärast olid märkamatult otsa saanud. Tellisime ka punast veini, mille pool liitrit maksis kaks eurot. Tegemist oli kõige parema veiniga, mida ma kunagi saanud olen. Minule tundus see suus veidi kihisev… igal juhul omapärane. Hiljem küsisime veini nime ning saime vastuseks – Terricciola. Terricciola on piirkond Pisa lähedal, mis tuntud veiniistanduste poolest. Toscanas toodetud veini nimetatakse Chianti’ks. Teenindaja õpetas meile ka, kuidas itaalia keeles arvet küsida: “Il conto, per favore”.

Eelroog Pub2a-s. Pitsad ise olid nii head, et neist polnud mahti pilti teha

Eelroog Pub2a-s. Pitsad ise olid nii head, et neist polnud mahti pilti teha

Pizzeriast lahkudes tuli meile vastu üks mees, kes meid teretas. Ütlesime talle tere vastu (mina arvasin, et ehk on keegi töö juurest, sest ega ma kõiki nägusid veel mäletanud), hiljem Anna ütles, et tema arvates võis see olla sama mees, kellelt teisipäeval pizzeria kohta olime küsinud ning kes meid selle sama, Pub2a juurde juhatas. Ilmselt tundus talle, et meile hakkas tema soovitatud koht väga meeldima ja käime seal juba igapäevaselt 🙂