Neljapäev, 28. juuli 2016

Ja oligi käes viimane päev. Õhtusöögiks oli (mitteametlikult) planeeritud minna Mercado da Ribeirasse, mis olevat ka üks Lissaboni kohustuslikest söögikohtadest. Enne seda nautisin veel viimaseid vaateid jõele.

2016-07-28 21.04.48.jpg

Sild viib Cacilhasesse, kus paistab kõrgumas Cristo Rei kuju

Mercado da Ribeira oli tõesti päris omapärane koht. See kujutas endast ühte suurt ruumi, mis nägi välja nagu mõne hästi suure kaubanduskeskuse aatrium. Seinte ääres olid erinevad toiduputkad ja poekesed, kus leidus näiteks ilmatu suur valik sardiine. Ruumi keskel olid pikad lauad ja pingid, kus igaüks võis endale pärast suvalisest kohast toidu tellimist meeldiva koha valida. Kuna mingit broneeringut sinna teha ei saa, siis meie seltskonnale see minu arvates kõige sobivam koht lahkumisõhtusöögiks ei olnud. Muud rahvast oli nii palju, et tuttavad näod olid igal pool laiali ja hea, kui üldse endale istumiskoha leidsid. Igal juhul mulle väga see koht ei sümpatiseerinud, ütlesin paarile tuttavale head aega ja otsustasin ära minna.

Selgus, et ühele sõbrale samuti see koht ei istunud, seega võtsime esimesest ettejuhtuvast kohast gelatod ja jalutasime jäätist süües läbi kesklinna. Tagantjärele tarkusena võin öelda, et isegi Portugali soojas kliimas ei olnud õhtujaheduses suure portsu jäätise söömine kõige parem mõte. Ravisin sellest alanud külmetust veel mitu nädalat.

Portugal jättis mulle kogu reisi jooksul väga sümpaatse mulje ning Euroopa riikidest tahakski vist just sinna kõige rohkem tagasi minna. Portugal tundub mitmeski mõttes Eestile sarnane. Inimesed on väga rahulikud, vastupidiselt minu eelnevale arvamusele, et lõunamaalased on kõik itaallastele sarnase tulise temperamendiga. Riik ise on muust maailmast huvitavalt eraldatud, asudes tõesti otsekui maailma serval. Ühe tuttava portugallase sõnade järgi üritavad nemad ise Hispaaniaga tihedat suhtlust hoida, sest see on nende ainus tee Euroopasse. Hispaania aga Portugalist väga ei huvitu ning üritab samal põhjusel omakorda jällegi Prantsusmaa poole hoida. Prantsusmaa aga vaatab jällegi rohkem Kesk-Euroopa kui Hispaania suunas. Eesti on ju ka peaaegu et maailma serval, ainult et teisel pool otsas. Huvitaval kombel hoiame meie aga pigem veel kaugemale, Skandinaaviamaade ligi, selle asemel, et Lätiga sõbrustada.

Kahjuks sattus minu reis ajale, mil terrorirünnakute oht taaskord Euroopat varjutas. Saksamaal toimus 5 kahtlase motiiviga rünnakut ning ka Tallinna lennujaam sai ähvarduse, et üks Saksamaale väljuv lend lastakse sel nädalal õhku. Sellises meeleolus kartsin kohati väga oma tagasireisi läbi Frankfurdi. Üldse mõtlesin tõsisemalt, mis tulevikus saama hakkab. Kuigi Portugalis tundus praegu veel väga turvaline, siis mis saab mõne aasta pärast? Ja tundub, et pisike ja ebahuvitav Eestigi ei pruugi seda enam varsti olla. Ja kui üldse mõelda kuhugi teise riiki kolimise peale, siis vist küll ainult Austraaliasse?

LxMLS suvekooli kava ja materjalid: http://lxmls.it.pt/2016/?page_id=64

Advertisements

Kolmapäev, 27. juuli 2016

Täna tundsin end jälle veidi seltskondlikumana ning mõtlesin, et võiks õhtul midagi inimeste seltsis teha. Mõned tuttavad plaanisid minna Sao Jorge kindlusesse, kus ma juba olin käinud, seega leppisime kokku, et kohtun nendega hiljem õhtusöögi ajal.

Ei tahtnud aga aega niisama surnuks lüüa, seega hüppasin metroosse ja sõitsin kesklinna. Lissabon oli mulle juba nii koduseks saanud, et täpselt nii see tunduski – hops! ja kohal. Mõtlema enam ei pidanud, liiklesin automaatselt.

Kasutasin veel juhust šoppamiseks, Portugalis olid hinnad ikkagi odavamad kui Eestis. Kuna tuju oli hea, ei häirinud mind ka need paar juhust, kui inimesed tänaval rääkima tulid (ilmselt üksinda liikuv heledajuukseline neiu jääb seal silma). Kõige vahvam oli see, kui üks kena tõmmu noormees mult küsis, kas räägin portugali või inglise keelt ning vastuse saanuna paistis siiralt üllatuvat: “Tõesti või?! Sa näed nii brasiillase moodi välja!”. Hakkasin naerma ja vastasin, et see on vist tõesti esimene ja viimane kord, kui keegi mind brasiillaseks peab :).

Varsti sain tuttavalt sõnumi väga üldiste juhistega selle kohta, kus nad õhtust söövad. Nime sellel restoranil ei olnudki, teada oli vaid tänava nimi ning et see asub kuskil kindluse läheduses. Hämmastaval kombel suutsin selle üles leida ja sain ka valge veini sangria ära proovida (punane on parem). Kõik aga olid järgmise päeva teemast deep learningust nii huvitatud, et läksime varakult koju.

Teisipäev, 26. juuli 2016

Kuna reisi lõpp hakkas juba paistma, otsustasin viimased suveniiriostud ära teha. Täpsemalt, kaks pudelit Vinho Verdet, 1 pudel Portot ja 1 pudel samuti tradistsioonilist Ginjinha kirsilikööri. Need ostud tehtud, taipasin, et pudeleid pagasis transportida ei ole sugugi hea mõte. Guugeldasin, mis ettevaatusabinõusid üldiselt kasutatakse ning avastasin, et on olemas erinevad ümbrised veinide transportimiseks. Käisin mitmeid poode läbi, enne kui juba tuttavast 8-korruselisest kaubanduskeskusest leidsin Wineskinid. Kuigi jookide enda hinnaga võrreldes maksid nad päris palju, siis peab tõdema, et siiani on nad väga hästi oma tööd teinud, isegi korduvkasutatavana.

Esmaspäev, 25. juuli 2016

Suvekooliga samal ajal sattus Lissaboni ka purjekate üritus The Tall Ships Races. Nimelt olid purjekad alustanud oma teekonda juuli esimeses pooles Antwerpist Belgias, jõudsid 22. juulil Lissaboni, kus nad seisid 4 päeva, ning seejärel jätkasid oma teekonda Cadizi ja Coruna poole Hispaanias. Nende nelja päeva jooksul toimus purjekatega seoses mitmeid üritusi, muuhulgas sai mõnede peal ise ringi käia.

Kahjuks ei olnud ma eelmisel kolmel päeval muude tegevuste tõttu üritustele jõudnud ning otsustasin täna teise poole koolipäevast vahele jätta ja vaatama minna, kuidas purjekad lahkuvad. Kahjuks osutus see aga pettumuseks. Purjekad seisid kaldast kaugel, paadisõite nende vahel enam ei toimunud ning tundus, et üldse on kõik üritused lõppenud ja asjad juba kokku pakitud.

2016-07-25-13-35-59

Tagasi kooli ka ei viitsinud minna, seega jalutasin mööda kallast kesklinna. Sellel teekonnal saigi mulle selgeks, et Lissabonis on jõgi, mitte meri :). Nimelt pakkusid mitmed paadikesed “jõekruiise imeliste vaadetega Lissabonile”.

Otsustasin käia praamiga üle jõe Cacilhases, kus ühe blogi kohaselt on Lissaboni parim restoran üldse, Ponto Final. Praam töötas sama ühistranspordi süsteemi alusel nagu metroo ja bussidki. Sarnaselt Tallinnale on Lissabonis kasutusel rohelised kaardid (neil küll lihtsad, papist), millele saab raha laadida. Kui ma vahetult pärast Portugali saabumist lennujaamas mõtliku näoga seisin ja üritasin aru saada, kuidas metroopiletit osta, jooksis minust väikese vahega mööda kaks lennuki peale kiirustavat inimest, kes oma rohelised kaardid mulle pihku pistsid. Ühel oli veel peal paar tundi päevapiletit ning teisel mõned eurod raha.

Praamiga sõites õnnestus mul ühte lahkuvat purjekat ka natuke lähemalt näha :).

2016-07-25 15.24.45.jpg

Cacilhases tundsin kohe, et “vaib” on muust Lissabonist väga erinev. Veidi depressiivne, aga samas romantiline, tekkis tunne, nagu oleksin kuskil pisikeses kalurikülas. Hakkasin jalutama mööda teed, mis ühelt poolt piirnes jõekalda ning teiselt poolt tihedalt graffiti-ga kaetud seinamüüriga.

Väga mugav oli, et peagi hakkaski paistma otsitud restoran oma kollaste päiksevarjudega.

2016-07-25 15.43.26.jpg

Tellisin blogist saadud soovituste kohaselt tomatiriisi frititud pisimakrellidega. Toit oli väga hea ja ports hirmus suur, nii et kahele inimesele oleks vist ka piisanud. Väga mõnus oli – nautisin vaadet üle jõe Lissabonile, seltsiks vaid väike pudelike Vinho Verdet. Tegelikult oli see minu jaoks kogu reisi lemmikhetk, killuke tõelist puhkust ja rahu. Olla kuskil, kus keegi mind ei tunne ja mina omakorda teiste jutust aru ei saa, lihtsalt nautida päikest ja vaadet ja head toitu.

Mõne aja pärast sundisin end siiski üles tõusma ja edasi minema. Päris raske oli küll, sest toitu oli palju ja tänu emalt saadud kasvatusele, et toidu raisata ei tohi, olin isegi kalapead ära söönud :). Cacilhase kuulsaim vaatamisväärsus on mäe otsas asuv Cristo Rei kuju. Mäe otsa saab sõita liftiga, mille eest tuleb sümboolset tasu maksta. Kasutasingi lifti ja sõitsin üles.

2016-07-25-17-19-442016-07-25-17-20-00

Kuju juurde aga matkata ei viitsinud, jalutasin lihtsalt läbi asula tagasi allapoole, praami peale.

Pühapäev, 24. juuli 2016

Pühapäev oli ainus vaba päev, mis meile keset suvekooli jäeti. Otsustasime seda kasutada Sintra külastamiseks, mis on Lissabonist ligi tunni aja pikkuse rongisõidu kaugusel olev piirkond mitmete ühkete lossidega, mille Portugali aadlikud sinna kunagi rajanud on.

Sintra on aga ülimalt populaarne turistide seas ning internetist leidub mitmeid soovitusi ja skeeme, kuidas oma külastust võimalikult meeldivalt planeerida. Esiteks, tuleb vältida nädalavahetust. Meil oli see aga ainus võimalus Sintrasse minemiseks. Teiseks, valida päev, mis ei ole liiga palav. Ilmateate järgi tulevat meil aga suvekooli kõige kuumem päev. Kolmandaks, minna kohale hommikul võimalikult vara. Seda soovitust järgida üritades kohtusime J, R, S ja A-ga hommikul rongijaamas, kuid piisavalt energilised me siiski ei olnud ning jäime ühest rongist maha.

Sintras asub iga loss eri mäe otsas, mistõttu jala liikumine tähendab mitut tundi rasket matka ja ronimist. Kella 11 paiku Sintrasse jõudes oli aga päike juba kõrgel ja ilm oli nii kuum, et kõndida üldse enam ei tahtnud. Seega läksime bussi peale nagu kõik teised turistidki ja sõitsime esimese lossini – Moorish Castle. Minule jättis see loss oma uhkete kivimüüridega Šoti- või Iirimaaliku mulje. Matkamisest väheks küll ei jäänud, üles kindlusesse tuli siiski omajagu maad jala ronida.

2016-07-24-12-06-06

Kindlusest oli näha ka meie järgmist sihtkohta, mis on Sintra kuulsaim vaatamisväärsus – Pena palee.

2016-07-24-12-09-17

Pena palee omapära seisneb palee idamaises stiilis.

2016-07-24 14.22.11.jpg

Paleest aga uhkemgi on palee juurde kuuluv hiiglaslik park, kus leidub kõike alates inglise aiast kuni farmiehitisteni. Paraku jõudsime sellest läbi käia vaid killukese. Kõigepealt ronisime piirkonna kõrgeimasse tippu, kust avaneb paleele hea kaugvaade.

2016-07-24 15.12.16.jpg

Kuna kell oli juba palju ning kõhud tühjad, siis kiirustasime läbi pargi tagasi bussi peale, tee peal sõnajalametsi imetledes.

DSC_1104.JPG

pic by Roger

Sintrasse jäi veel nii mõnigi vägev loss, kuhu me ei jõudnud. Tahtsime kindlasti ära käia Cabo da Rocas – Mandri-Euroopa läänepoolseimas tipus. Sinna sai Sintrast otse bussiga, mis osutus minu kõige jubedamaks reisikogemuseks. Sõit võttis üle 40 minuti, mille pidime püsti seisma, kusjuures terve tee oli jubedalt käänuline ja mägine. Tee oli paljudes kohtades ka nii kitsas, et vastassuunas sõitjad ei mahtunud meie bussist mööda. Päris omapärane kogemus oli, kuidas buss üritas teosammul vastassuunast tulevast autost millimeeter haaval mööda nihverdada.

Cabo da Rocalt avanes vaimustav vaade ookeanile. Istusime seal lihtsalt mõnda aega kaljuserval ja nautisime hetke. Kujutasin ette, et olengi maailma lõpus ja ei tea, et kuskil ookeani taga on veel Ameerika.

img_5974

pic by Roger

2016-07-24 18.16.48.jpg

img_5963

pic by Roger

Kuna koht oli tõesti ilus, tekkis osadel tahtmine alla ookeani juurde minna. Ametlikku teed selleks polnud ning väidetavalt on see üsna ohtlik ettevõtmine. Mina ja S olime juba päevast nii väsinud, et seda ettevõtmist kaasa teha ei viitsinud. Seega läkski meie seltskond lahku ning sõitsime S-ga läbi Cascais tagasi Lissaboni.

Mõtlesime õhtusöögiks minna ühte Lissaboni parimasse mereandide restorani. Kohale jõudes nägime aga pikka saba inimestest, kes restorani sissepääsu ootavad. Seega läksime lihtsalt igaüks oma hotelli. Õhtusöögiks otsustasin oma sagedase tagavaravariandi kasuks – McDonalds.

Laupäev, 23. juuli 2016

Olin juba mitmelt inimeselt kuulnud, et keegi suvekoolis on veel Eestist. Eeldasin, et Tallinnast, kuna enamikku Tartu doktorante ma tunnen ning vast oleks enne välja tulnud, et samasse suvekooli läheme. Loengute vahel kohtusin aga lõpuks A-ga, kes on Ukrainast pärit magistritudeng Tartust, teeb oma lõputööd samas uurimisrühmas, kus mina olen, ning mu enda juhendaja olevat ta siia suvekooli saatnud.

Kahjuks pean tõdema, et minu peas hakkab ukrainlaste kohta teatav stereotüüp kujunema. Kõik, keda ma tunnen, on eneseteadlikud, parasjagu ülbed, ausalt öeldes isegi lapsikud. Võimalik, et üks põhjus on selles, et nad ongi nooremad kui nende kursusekaaslased. Nimelt lähevad nad 6-aastaselt kooli ning koolitee kestab 11 aastat. Seega on nad ülikooli astudes üldiselt alles 16-aastased.

Igatahes ka A vaid tugevdas minu eelarvamust, suutes esimese 10 minuti jooksul teha maha pea kõiki meie ülikooli õppejõude, sealhulgas neid, kellega ma ise tihedalt koos töötan. Hiljem kahetsesin, et ma talle ausalt vastasin, mida ma järgmisel päeval (vaba päev) teha kavatsen ning ta kaasa lubasin võtta. Mulle oli üksi reisimine juba väga meeldima hakanud.

Õhtul toimus suvekooli õhtusöök ühes uhkes restoranis. Toit oli hea, aga üldiselt ma neid õhtusööke ei naudi, kuna need kipuvad väga lärmakad olema. Nimelt istuvad kõik mitusada inimest samas ruumis umbes 10-kaupa laudades ning räägivad, mistõttu on raske isegi ennast kuulda, eriti mul, kellel väga vaikne hääl.

Õnneks sattusin istuma väga toredate inimeste kõrvale: venelanna J ja sakslane S. Katsusin oma päevast eksimust veidi leevendada ning kutsusin ka neid järgmiseks päevaks Sintrasse ekskursioonile.

Õhtusöögilt sain ka teada, mis on portvein (Porto). Nimelt on see Portugalist pärit kange magus punane vein, ligi 20%-se alkoholisisaldusega. Kohapeal maitses väga hästi, kuid üks, mille koju kaasa ostsin, osutus minu jaoks liiga magusaks.

Tagasiteel hotelli tegin pildi ka ilusast rongijaamast, kus järgmisel päeval J, S, A ja hiinlase R-ga pidime kohtuma, et Sintrasse sõita.

2016-07-23-23-34-12

Reede, 22. juuli 2016

Suvekooli programm hakkas juba hoogu sisse saama ning kui ma eelnevalt olin kartnud, et võib-olla pole piisavalt uut õppida, siis nüüd oli selge, et nii see pole. Tegelikult oli väga hea, et olin enamiku materjalist juba varasemalt kusagil läbinud, nii mõnigi segane koht sai nüüd selgemaks. Suvekooli toimumiskohaks olevast ülikoolilinnakust avanes ka, muide, päris uhke vaade.

2016-07-22-18-37-28

Õhtul otsustasin lõpuks mõne toidupoe otsida. Hotellist väljudes enam väga isegi ei üllatanud, et sattusime jällegi samasse lifti tuttava hiinlasega :). Hakkasin mingis suunas liikuma, kuid esimene pood oli nii lähedal, et tahtsin veel jalutada. Lõpuks jõudsin kaubanduskeskuseni, mis lähemal vaatlusel osutus hiiglaslikuks 8+ korruseliseks monstrumiks. Sellises olemine oli juba omaette kogemus, aga midagi mõistlikku ma seal teha ei suutnud – pea hakkas sellistest mõõtmetest ringi käima. Seega lahkusin vaid paari pudeli vee ja mõnede virsikutega.

Neljapäev, 21. juuli 2016

Suvekooli tavaline päevakava oli: hommikul 3 tundi loenguid (kohvipausiga), lõuna, 3 tundi praktikumi, kohvipaus aias, ning 1.5 tundi õhtune loeng, lõppedes kell 18:30. Seega kui midagi vahele ei jäta, ei jää eriti vaatamisväärsuste jaoks õhtul aega. Esimene päev oli ainus, kus õhtust loengut ei olnud, seega otsustasin juhust kasutada ja minna São Jorge lossi (Castelo de São Jorge) kesklinnas.

Loss asus mäe otsas, kuhu jalgsi saamiseks on võimalik kasutada lifti. Lifti ülesleidmine ei ole aga niisama lihtne. Esimeseks takistuseks minu teel osutusid mitmed poed, näiteks Intimissimi – Euroopas kuulus pesupoe kett, mida meil Eestis paraku ei ole. Veel tahtsin endale sandaale. Minu bridžipartner oli mulle eelnevalt jutustanud, kuidas ta Lissabonist 6 paari nahksandaalidega lahkus, kuna need olid absurdselt odavad ja ilusad. Kui ühte kingapoodi sisse astusin, sain kohe aru, mida ta mõtles. Veetsin poes tükk aega, sest valik oli lihtsalt nii suur. Lahkusin ligi 20 eurot maksnud mugavate, kergete nahast sandaalidega.

Tee pealt sain veel endale 7 euro eest “päris rohust” kübara, mille üle olin eriti õnnelik, kuna olin eelmistel päevadel hirmsasti päikesepistet kartnud. Ilm, muide, oli Lissabonis kogu aeg päikseline 30 kraadi, mis enamasti ei olnud ebameeldivalt kuum, vaid lihtsalt mõnusalt palav, kerge tuuleiil aeg-ajalt põski paitamas. Kübaramüüja juhatas mind ka lifti suunas. Iseseisvalt seda küll üles ei oleks leidnud – lifti tuli siseneda läbi toidupoe eesruumi.

Lossist avanes imeline vaade linnale ning ka kindlus ise oli päris võimas. Igal juhul olin väga rõõmus, et selle retke ette võtsin. Sel päeval ma kuidagi eriti nautisin üksi ringi käimist, tuju oli hea ning isegi suhtlesin mitmete võõrastega (poemüüjad ja teised turistid).

2016-07-21-20-36-37

Vahval kombel jõudsin tagasi hotelli jällegi täpselt samal ajal kui minu tuttav hiinlane, kuigi seekord olime täiesti erinevates kohtades käinud :).

Kolmapäev, 20. juuli 2016

Kuna vabu päevi oli mul reisi jooksul vaid mõni üksik, siis tegin kolmapäevaks suured plaanid. Kõigepealt tahtsin ära käia ookeani ääres, lähedalasuvas linnakeses Cascais’. Sinna sõit oli jällegi hämmastavalt lihtne – metrooga lõppu, sealt rongi peale ja 40 minuti pärast oledki kohal.

Esimese asjana läksin randa ja pistsin jalad vette. Olin ka internetist lugenud, et vesi on külm, kuid mõtlesin, et see on lõunamaalaste standardi järgi. Tegelikult ka eestlasele oli ikka hämmastavalt külm! Pakun, et kuskil 17 kraadi.

Seejärel küsisin turistiinfo putkast, mida üldse Cascais peale rannas käimise teha ning seadsin sammud Boca do Inferno kaljupanga poole. Ookeaniäärne tee oli lummavalt ilus, kulgedes esiti läbi linna ning muutudes seejärel Californiat meenutavaks kaljuseks pankrannikuks.

Pärast seda jalutuskäiku istusin jälle rongi peale, kuid hüppasin maha veidi enne lõpp-peatust – Belem’i linnajaos. Eriliselt tuntud on see magusate koogikeste Pasteis de Belem poolest, mis olevat kõige paremad just selles linnajaos ühes kindlas kohvikus valmistatuna. Kuna ma ei olnud kindel, kas selle kohviku üles leian, astusin ühte teise ettejuhtuvasse kohta sisse ja ostsin paar tükki prooviks. Tõesti, ülimaitsvad. Tegu on lehttaignakorvikestega, mis on täidetud vanilje-munakreemiga. Seega maitselt üsna nagu Napoleoni kook, aga rikkalikuma kreemitäidisega – peab ju hea olema :).

Natuke edasi kõndides leidsin ka selle “õige” kohviku üles. Tundsin ta juba kaugelt ära selle järgi, et järjekord ulatus ligi 10 meetri kaugusele. Väidetavalt pidi küll järjekord ülikiiresti liikuma ning parim pidavat see koht olema just seepärast, et nad on klientide rohkuse tõttu sunnitud kogu aeg uusi koogikesi valmistama, mis tagab, et need on ülivärsked.

Kuid Belem oli ka muidu ilus linnajagu. Eriliselt kauni arhitektuuriga paistis silma arheoloogiamuuseum.

2016-07-20 15.19.58.jpg

Belem üle vaadatud, sõitsin trammiga tagasi kesklinna ja seejärel hotelli. Puhata sain vaid tunnikese, sest siis pidin juba tõttama suvekooli registreerimisele. Õhtuks oli planeeritud (meililisti kaudu osalejate endi poolt) fado õhtusöök. Fado on Portugali traditsiooniline muusikastiil, milles on olulisemaks instrumendiks 12-keeleline Portugali kitarr.

Paraku ei olnud ma märganud, et õhtusöögi jaoks oli loodud ka Facebooki üritus, millele registreerunute arvu järgi broneering tehti. Siiski arvasid teised, et ei ole hullu kui ma liitun. Selgus aga, et ma ei olnud sugugi ainus, kes registreerumata kohale ilmus. Koht oli pisike ning meie grupp suur, seega hoolimata sellest, et mahutasime laudade taha oluliselt rohkem inimesi kui mõeldud, jäid paljud ukse taha ning pidid teise koha otsima.

Söögiks olid erinevad traditsioonilised Portugali snäkid, sh verivorst, ning joogiks sangria. Baari omanikuks oli vahva tüsedamat sorti mees, kes peagi tuled kustutas, karmi häälega kõik vait jääma kamandas ning kahe pillimehe saatel (üks Portugali kitarr ja teine tavaline kitarr) ise laulma hakkas. Pärast paari laulu pandi tuled jälle põlema ja lubati rääkida. Selline tsükkel kordus 4-5 korda erinevate lauljatega (sh naine ja üks väga vana mees).

Sarnaseid jooni flamenko ja fado-muusika vahel võis minu meelest leida küll. Põhiliseks erinevuseks tundus mulle see, et kui flamenkos on ka kitarrimuusika ise väga väljendusrikas ja kohati äkiliste arengutega, siis fados on kitarritaust üsna muutumatu ning meenutab üleskeeratavat leierkasti lapsepõlvest. Fados tundub tähtsamal kohal olevat just laul, mis enamasti räägib loo laulja (traagilisevõitu) saatusest.

Kuigi fado õhtusöök oli väga lahe kogemus, aga sellesse muusikasse ma päris ära ei armunud. Tulede pidev kustutamine tegi päris uniseks ka ning üllatuslikult andis isegi 2-tunnine ajavööndi vahe end tugevasti tunda. Seega läksin pärast õhtusööki hotelli. Naljakas oli, et jõudsin tagasi sekund varem kui üks hiinlane, kes minuga samas lauas oli istunud, kuid ligi 10 minutit varem lahkunud, nii et hüppasime lifti täpselt samal ajal 🙂 .

Teisipäev, 19. juuli 2016

Sel suvel otsustasin kasutada ära oma doktorandistaatust ja käia mõnes suvekoolis. Ja ikka sellises, mida korraldatakse kuskil imelises kohas, kus ma veel käinud ei ole. Kui juhendaja kevadel LxMLS (Lissaboni masinõppe suvekool) lingi saatis, teadsin, et see ongi see. Mis sellest, et programmis ei paistnud palju teemasid, millega ma juba tuttav ei oleks – ei saa ju lasta mööda juhust Lissabonis ära käia.

Sõidu ajaks oli mu arvamus suvekoolist aga oluliselt tõusnud. Tuli välja, et sinna ei olegi nii lihtne kohta saada – vaid ligi pooled kandidaatidest võeti vastu. Mina olin õnneks nende hulgas, kuid näiteks minu kaasdoktorant samast uurimisrühmast mitte. Seetõttu tundsin end veidi ka halvasti, kuna tema oli tegelikult selle suvekooli algselt leidnud ning ootas sinna minekut mitu korda entusiastlikumalt kui mina.

Juba mitu nädalat enne kooli aktiivne suhtlus meililistis, tudengid vahetasid infot oma uurimisteemade kohta ning kontakse koostöö tegemiseks, samuti pandi kõigile osalejatele südamele, et tuleks enne kooli algust praktikumimaterjalidele pilk peale heita, sest need kipuvad muidu liiga rasked olema. Ja tõesti, äkitselt tundus, et kõik osalejad tegelevad palju keerulisemate teemadega kui mina ning et suvekool saab pigem raske kui liiga kerge olema.

Sõitsin Lissaboni kaks päeva enne suvekooli algust, et jõuaks natuke ka ringi vaadata. Hotelli lähedal metroost välja astudes oli esimene ehmatus see, et olin justkui kahe mäe vahel, mõlemale poole jäi päris korraliku ja pika kallakuga tee. Seega ükskõik, kummal pool mu hotell asub, kindel on, et iga kord väljas käies pean tükk maad mäest alla ja pärast üles vantsima. Hiljem sain aru, et see pole Lissabonis haruldane –  vist terves linnas polnud kahte paralleelset teed, mis samal tasapinnal asuks. Seega pulss sai korralikku trenni. Üles-alla kõndimist ei lihtsustanud sugugi ka see, et kõik kõnniteed on kaetud pisikeste valgete kivikestega, mis vähemalt minu jalanõude jaoks olid üpriski libedad. Õnneks päris pikali ei käinud, aga palju puudu ka ei jäänud.

Asjad hotelli ära pandud ja veidi uurimistööd tehtud, kuhu minna, seadsin sammud kesklinna poole. Õnneks oli minu “kodu”-metroojaam liinil, mis viis otse kesklinna, vaja sõita vaid mõned peatused (ligi 10 minutit). Üldse oli ühistransport Lissabonis lausa vaimustavalt lihtne ja loogiline, kindlasti kõige paremini toimiv süsteem, mida ma seni kohanud olen.

Esimese asjana astusin sisse ühte Gelateria’sse, kus lubati valida nii palju jäätisepalle, kui topsikusse mahub. Seejärel tahtsin tehtud saada kõige olulisema – sõidu kollase trammiga nr 28. Nimelt sõidab see tramm läbi linna, võimaldades ära näha paljud põhilisemad vaatamisväärsused.

Trammis oli mõnus retro-õhkkond, millele aitas kaasa ka see, et akendel ei olnud klaase ees. Kõik teed on Lissabonis (ja nii palju kui ma nägin, siis ka linna ümbruses) klaustrofoobiliselt kitsad. Arvestades, et ka Eestis panen ma tihtipeale silmad kinni, kui keegi teine autot postide vahele pargib, siis Portugalis liiklemine oli minu jaoks vägagi närvesööv kogemus. Igatahes ronis trammike vapralt mägedest üles-alla, tihtipeale millimeetrise vahega autodest möödudes.

Pikalt ma aga sõitma ei jäänud, sest peagi jõudsime kõrgemale, kust hakkas paistma meri (tegelikult jõgi, aga sellest hiljem). Pikemalt mõtlemata hüppasin trammist välja, et rahulikult jalutada ja vaateid nautida. Eemal paistis Basílica da Estrela (all, pildil) ning otsustasin sinna jalutada.2016-07-19-18-02-15

Kuigi võiks arvata, et selline suur hoone kõrgel mäe otsas paistab igalt poolt silma ja seega ei tohiks väga keeruline olla sinnani teed leida, siis paraku see nii lihtne ei olnud. Pärast mõningaid edutuid katsetusi, mis lõppesid ringiga samas kohas, andsin alla ja jalutasin mere järgi orienteerudes tagasi kesklinna, nautides teel kauneid vaateid ja Portugalile väga iseloomulikke mosaiikpilte.

Edasi viis tee läbi Lissaboni peaväljaku Praça do Comércio, millel asuv hobuse kuju on tihtipeale heaks kohtumispaigaks.

2016-07-19-19-22-45

Kõndisin veel veidi mööda kallast (allpool paar pilti õigustamaks minu ausat eksimust, et see on meri, mitte jõgi!) ning otsisin õhtusöögi jaoks koha, mis ei paistnud hirmkallis. Muidugi tellisin ka klaasi Vinho Verdet – Portugalist pärit magusat valget veini, mida tänu meie naabritele Tartus olin juba varem fännama hakanud.