2. nädal, 23. – 29. jaanuar

Kui pidin hakkama oma uutele hosteli toakaaslastele vastama, et olen juba nädal aega seal elanud, siis tundus, et oleks õige aeg ikkagi korralik elukoht otsida. Võtsin Eesti tüdrukuga, kes mulle toa saamise lootust oli andnud, uuesti ühendust ning selgus, et maja, mida nad rentida kavatsesid, oli neil hoopiski käest lipsanud. Seega võtsin taskust välja oma viimase tagavaravariandi ning saatsin kirja naisele, kes peab Brisbane’is ülal mitmeid (üli)õpilasmajutusi. Tema kontakti olin saanud juba sügisel Rios konverentsil ühe kolleegi käest, kes oli Brisbane’is vaid kolm nädalat viibis, seega oli enam-vähem kindel, et minu 3-kuulise lühikese perioodi jaoks võiks ka midagi leiduda. Tundus, et see kolleeg ise oli majutusega väga rahule jäänud, aga mina lootsin esialgu ikkagi midagi paremat. Ei teagi küll, mille osas paremat – vist lootsin lihtsalt, et ülikool ja jõgi jääks jalutuskäigu kaugusele. Igatahes oli mulle kohe majutus pakkuda – oma tuba majas, kus elab hetkel 4 poissi: üks sakslane, üks šveitslane ning kaks hispaanlast. Kolmapäeva hommikul kolisingi sisse ja siin ma nüüd olen – keset rohelust:

20170128_075931

Meie maja sissepääs

20170128_075631

Vaade meie verandalt

20170128_093527

Minu tuba

Tegelikult on mu uue kodu asukoht väga hea. Nimelt elame me Kelvin Grove linnajaos, kus asub ka QUT teine ülikoolilinnak. See tähendab, et tööle jõudmiseks pean kõndima ligi 5 minutit bussipeatusesse, kust viib ülikooli poolt organiseeritud tasuta buss mind kesklinna, minu ülikooolilinnaku juurde. Lisaks on meie linnaosa (kuuldavasti kehtib see tegelikult kõigi Brisbane’i äärelinnade kohta) väga roheline, meenutades pigem pisikest maalinnakest. Näiteks igal laupäeval on meie linnaku keskuses liiklus suletud ning muudetud turuplatsiks, kus kohalikud müüvad värskeid puu- ja köögivilju, kohvi, pannkooke, aga ka ehteid ja muid nikerdisi.

Ka loomadest-lindudest ei tule siin puudust. See sama kolleeg, kes mulle praeguse elamise jaoks kontakti andis, rääkis loo, kuidas ta siin olles oma Saksamaal paiknevate juhendajatega Skype’i kõnet pidas. Nimelt istus ta parema WiFi ühenduse eesmärgil rõdul ning kui kõne algas, hädaldasid juhendajad, et “palun pane see hirmus taustaheli kinni, kõrvad jäävad valusaks.” Taustaheliks olid aga… sädistavad linnud. Linnud vadistavad siin tõesti lakkamatult ning kohati (tundub, et vihma ajal eriti) on see heli nii vali, et kõrvad lähevad lukku.

Maja ise tundub olevat väga austraaliapärane – õhukonditsioneeri ei ole, aga see-eest pole maja ka üldse soojustatud. Uste ja akende vahelt tuleb näiteks vabalt õhk läbi. Tihtipeale ärkan öösel üles mingi heli peale, mis kostab nagu oleks mõni lind või loom mul siinsamas voodis.  Lisaks hoiame me tavaliselt veranda uksi pärani lahti, mis tähendab, et meie maja on igasugustele karvalistele ja sulelistele väga avatud. Minu suurim hirm on see, et teen kapiukse lahti ja leian sealt opossumi oma riietes tuhlamas. Siiani pole mul õnnestunud veel ühtki opossumit ega ämblikku kohata. Üks kalkun elab küll meie aias, kes pidevalt lehtedes ringi sahistab ja maad kraabib. Laupäeval avastasin, et jagan oma tuba sellise armsa isehakanud lemmikloomaga nagu harilik (maja)geko. Tõsi – esialgu olin päris ehmunud, kuid leppisin olukorraga pärast lugemist, et ta hoiab toa putukatest puhas.

2017-01-28-21-26-49

Minu väike geko

Esmaspäeval liitusin ka ülikooli all asuva spordiklubiga. Eriti mugav on see, et sama klubi teine haru asub minu uuest kodust paari minuti tee kaugusel ning ma saan vabalt käia mõlemas. Pärast Eesti spordiklubidest tulekut tunduvad siin mõned asjad ikka päris veidrad ja kohati ebaprofessionaalsed. Näiteks kui Eestis ei lasta sind välisriiete ja -jalatsitega õieti klubisse sissegi, siis siin tuleb terve jõusaali osa läbi käia, et üldse riietusruumideni jõuda. Samuti ei sisalda 40-dollariline liitumistasu isegi tabalukku kapi jaoks – selle peab igaüks ise muretsema, kui tahab kappi kasutada. Ja nii ongi – inimesed kõnnivad lihtsalt klubisse sisse, viskavad käekoti nurka ning hakkavad trenniga pihta. Näiteks joogatreener, armas pisike kriiskava häälega hiinlanna (ma arvan, et ta räägib inglise keeles, aga see kõlab ikka nagu hiina keel…), kõpsutas oma kõrgetel kontsakingadel üle saali, viskas kingad jalast ning alustas trenniga. Joogatrenni juures oli omapärane ka see, et kui me lõpuasendis, savasanas, silmad kinni lõõgastusime, tundsin järsku, et treener teeb mulle peamassaaži. Mitte et mul midagi selle vastu oleks… tegelikult on see päris meeldiv, aga lihtsalt – ootamatu. Üldiselt pean veel mõtlema, mida ma siin spordiklubis tegema hakkan. Grupitreeningud tunduvad veidrad, ühe korra tegin Kayla Itsinese kava (ikkagi Austraalia – siit see kava ju pärit on!), aga see on nii raske, et ilma treeningpartnerita ei jaksa end sundida. Vist pean mõne tavalise jõusaalikava ette võtma, kuigi need on mulle alati liigselt rutiinsed tundunud.

Pärast laupäevast jõusaalitreeningut  otsustasin minna kruiisile – ja seda täitsa tasuta. Nimelt tiirutab Brisbane’i jõel iga päev ringi tasuta jõepraam CityHopper. Lisaks sellele on ka ühistranspordi alla käiv CityCat, mis viib ka kesklinnast veidi kaugemale ning on mõningatest linnajagudest täiesti valiidne võimalus hommikul kesklinna tööle saamiseks. Muide, Brisbane’i jões ujuda ei tohi. Esiteks, kuna jõgi on mudane ja solgine, aga ka seetõttu, et siin liiklevad aeg-ajalt haid! Eriti pidavat nad siia sattuma suvel, ehk siis praegu.

20170128_161639

Kangaroo Point Cliffs Park’i kaljud

20170128_161854

Praamisõit

20170128_161433

Ülikool (QUT Garden’s Point) jõelt vaadatuna 

Praamilt hüppasin maha Great Australian Bites üritusele, kus ma ka Austraalia päeval olin käinud, et süüa üks maitsev kõhutäis ning kosutada end külma Hugo Spritz’iga, mõnusalt murul peesitades.

20170128_172409.jpg

Great Australian Bites

Pühapäeval soostus üks endine kursavend, kes nüüd juba peaaegu kolm aastat Brisbane’is doktorantuuris olnud, sõidutama mind Springbrooki loodusparki, mis asub linnast ligi kahetunnise autosõidu kaugusel. Springbrook olevat tekkinud 23 miljonit aastat tagasi vulkaanipurske tagajärjel. Looduspark peidab endas metsiku loodusega kanjonit iidsete puude ning imeilusate jugadega. Valida oli mitmete matkaradade vahel, mis tavaliselt jäid vahemikku 600 m kuni 4 km. Kõige populaarsem olevat 4-kilomeetrine matkarada nimega Twin Falls (sama nime kannab ka linn, kus mu õde USAs elas). Kuna nii pikk tee oli sõidetud, valisime meie kõige pikema – 17 km. Rada oli võrdlemisi metsik – jalad sai märjaks, tuli jugade alt läbi käia, kividel üle ojade hüpata, poris sumbata ja üle hiiglaslike mahalangenud puude ronida. Tee viis meid algul alla kanjonisse, mis tähendas, et teine pool teest tuli jälle tagasi üles vantsida. Tegime aga päris head tempot ning läbisime selle raja väsinult, kuid juba 4 tunniga.

2017-01-29-11-30-41

2017-01-29-12-20-09

Juga seespoolt vaadatuna (pildistatud joa alt)

2017-01-29-12-30-19

Selline sisalik hüppas pidevalt meie teekonna jooksul kuskilt põõsast välja – ilmselt jälitas meid, et looduspargi külastajatel silma peal hoida.

2017-01-29-12-39-00

2017-01-29-13-36-36

Mulle meeldib eriti, kuidas sõnajalad kasvavad siin kõrgemateks puudeks.

2017-01-29-15-00-562017-01-29-15-29-36

2017-01-29-16-03-19

Twin Falls

2017-01-29-12-06-522017-01-29-14-11-04

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s