Reede, 23. september 2016

Konverents läbi, ilm jälle ilus – nagu tellitud oligi. Hommikul käisin poes ja ostsin kaasa kaks Cachacat. Seejärel tegin check-out’i, jättes pagasi hotelli pakihoidu ning läksime A ja A-ga (kohapeal liitusid meiega veel kolm belglast) Cristo Redentori juurde, mis asub Corcovado mäel Tijuca metsa looduspargis. Olime teinud eelmisel päeval broneeringu, kuna trammile, mis läbi metsa üles mäele viib, on muidu praktiliselt võimatu kohta saada.

Sõit trammiga oli juba omaette kogemus, kuivõrd sõitsime läbi troopilise metsa, kus võis näha ahve puude otsas ning ilusaid vaateid linnale. Enne olin Cristo’s üsna pettunud olnud – nimelt lubasid internetiallikad, et kuju on praktiliselt kogu linnast alati nähtav, kuid seda ta siiski (näiteks Copacabana rannalt) ei olnud. Ning kui oligi, siis pisike. Seal kohal olles tundus ta ikka tõesti päris suur.

Pärast otsustasime minna lõunat sööma samasse kohta meie hotelli vastas, kus ma olin esimeselgi päeval käinud. Võtsime kolmekesi takso, belglased teise. A vaatas sõidu algul Google Mapsi ning ütles, et jõuame kohale 30 minutiga, samal hetkel tegi aga taksojuht keset teed isepäise U-pöörde, mispeale A parandas oma väidet: 16 minutiga. Liikluskultuur on üldse Brasiilias vägagi kaootiline. Belglased igatahes jõudsid sööma 20 minutit hiljem kui meie.

Nüüd, päikesevalgel, nägin lõpuks taksoga mööda sõites, kui ilus on Rodrigo de Freitas’e laguun. Veekogu, mille taga kõrged valged hooned, mille taustal omakorda kõrged mäed, mis jätavad mulje, nagu hooned oleks tegelikult üpris pisikesed. Kõik need kihid moodustavad imelise terviku, mida saab nautida laguuni ääres jalutades või sportides. (piltidel jäid puud ja postid kõverad, kuna tegin need sõidu pealt)

Pärast lõunasööki läksime veel R-ga randa. Jalutasime veepiiril, trotsides laineid, mis on Copacabanal üllatavalt tugevad, eriti päris kalda lähedal. See pani kogu mu Rio-reisile täiusliku punkti.

Taksosõit lennujaama oli küll oluliselt pingelisem kui ma ootasin (eeldatud 40 minuti asemel ligi 1.5h), kuid lennujaamas kohal olles käis õnneks kõik väga kiirelt. Jõudsin kohale kell 18.00 ning 18.30 olin juba väravas, 18.40 algas pardaleminek.

Kuigi mu reis algas mitmete takistustega, siis reisi lõpus tundsin end Rios juba päris mugavalt. Tehnika jätsin küll välja minnes alati seifi ning võtsin taskutes kaasa vaid veidi raha, kuid niiviisi tänaval jalutades mingit ohtu küll ei tundnud. Ja mida päevad edasi, seda rohkem tekkis tunne, et Rios on veel nii paljut peidus, mida ma nende väheste päevade jooksul kogeda ei jõudnud.

Advertisements

Neljapäev, 22. september 2016

Konverentsi viimane päev, mis kulges mul loomulikult oma ettekande pärast pabistades. Olin terve konverentsi eelviimane esineja. Vahetult enne sessiooni tekitas M mulle veel stressi, käies minuga slaidid üle, et viimased muudatused teha ning öeldes mulle täpselt kuidas ma rääkima (ikka hästi lähedal mikrofonile) ja kus seisma pean (1 meeter puldist, et ei varjaks slaide, kuid samas oleks köitvam kui lihtsalt puldi taga). Seepeale tundus, et miski minu ettekandes loomulik ei ole ning olin palju rohkem närvis kui enne.

Päris esinemine tuli mul aga imekombel hästi välja. Rääkisin rahulikult ja isegi võrdlemisi ilmekalt :), samuti vastasin küsimustele rahulikult ja kindlalt. M ütles pärast, et vabandust, et ta nii arvas, aga et ta ei uskunud, et ma seda suudan. Ja ausalt öeldes, ega ma isegi päris kindel ei olnud.

Üldse sain väga positiivset tagasisidet. Näiteks, minuga samas sessioonis olnud, veidi kogenum esineja, ütles, et see on parim esimene esinemine, mis ta on näinud :). Keegi ütles veel, et ta üritab minust õppust võtta ja vastata küsimustele nii, et mõtleb ka, mida ütleb, selle asemel, et kiirustama hakata. Ja keegi isegi märkas, et ma olin slaididel värve valinud oma kleidi värvi järgi :). Sisulise poole pealt tuli minuga hiljem rääkima “protsessikaeve isa” W, ütles, et talle meeldis mu ettekanne ja andis paar mõtet edasiseks. Veel tuli keegi Hispaaniast, kes ütles, et tegeleb sama probleemiga, kuid pole mingeid tulemusi veel saanud. Igal juhul – tundsin end selles seltskonnas nüüd veelgi enam omaks võetuna.

bpm2016

Õhtul läksime iisraellaste ja hollandlastega ühte burgerirestorani õhtust sööma. Sisenemisel anti igaühele kaart, mille numbri märkisid teenindajad iga kord üles, kui midagi tellisid. Lahkumisel pidi kaardi esitama ning pärast tasumist said uue kaardi, mis tuli ukse juures turvamehele anda, kinnitamaks, et oled tasunud. Söök oli väga maitsev ja ka üllatavalt hea hinnaga. 30 reaali eest sai suure koduse burgeri + kartulisektorid/caesari salat + kaste. Ka õlu oli külm ja mahedalt hea.

Kolmapäev, 21. september 2016

Teine konverentsipäev. Lõunapausi ajal käisin endale pisikest kotti ostmas, kuna ma ei olnud ühtegi reisile kaasa võtnud, kartes, et ma ei julge seda tänaval kanda. Programm lõppes demosessiooniga, kus esitleti oma praktilisi tööriistu, millest publik pidi valima 5 lemmikut. Hindeid jagades toimus aga tõeline onupojapoliitika, mis tähendas, et oma tegelikult lemmikule sain anda alles neljanda koha 🙂 (õnneks ta võitis sellest hoolimata).

Lasime M-ga varsti demodelt jalga ning läksime randa kookospähklist kookosvett jooma. Kuna M on ise Kesk-Ameerikast pärit, teadis ta täpselt, kuidas see käib. Pärast kõrrega pähkli seest vee joomist tuleb pähkel katki teha ning ühe kooretükiga kaapida sisekoore küljest valkjat limast ollust, mis peaks olema eriti hea. Paraku minu kookospähkel osutus selliseks, millel seda ollust ei olnudki.

Seejärel kiirustasime hotellist läbi, et jõuda bussile, mis viis konverentsiõhtusöögile. Bussis oli ka giid, kes rääkis, kust me läbi sõidame, aga kuna oli juba pime, siis aknast midagi eriti ei näinud ning kuna Eesti aja järgi oli juba minu uneaeg, siis jäin peaaegu et magamagi. Enne õhtusööki pandi meid veel kesklinnas maha, et saaksime 30 minutit ringi käia. Jalutasime C ja F-ga ümber “homse muuseumi” (Museu do Amanhã) ning siis oligi aeg otsas. Olympic Boulevardile Kobra maali vaatama ei jõudnudki.

Õhtusöök toimus Rio Scenarium’is Lapa linnajaos, mis olevat parim koht pidutsemiseks. Sisse jõudes pakuti muidugi kohe Caipirinha’sid ning krabasin endale grenadilliga (passionfruit) versiooni. Hiljem käisid jutud, et need olid Cachaca asemel hoopis vodkaga tehtud, seega Caipiroskad. Igaljuhul on grenadill minu arvates üks maistvamaid puuvilju, kuigi olen teda ainult kastmete, siirupi ning Caipiroska sees proovinud. Õhtusöök oli kõike muud kui traditsiooniline kolmekäiguline. Kelnerid käisid pidevalt suurte kandikutega mööda, kust sai endale napsata snäkke ja jooke.

Õhtusöögil oli ka lühike programm järgmise aasta konverentsikoha (Barcelona) ja igasuguste võitjate väljakuulutamiseks. Üllatuslikult sain ka mina auhinna: Best Paper Award. Seda küll ühe teise artikli eest, kus ma olin kuues, viimane autor. Auhind oli siiski tore: seinaplaadike ning kena puidust puu rohelise mõtteviisi propageerimiseks.

cs7rmo2vuai5-ma

Ja siis algas samba. Või disko. Igatahes tantsisid praktiliselt kõik osalejad, noored ja vanad, ühes massis erinevat tüüpi muusika saatel. Sain isegi veidi midagi salsa-laadset proovida. Kuigi tundus, nagu konverents oleks juba lõppenud (ja enamik jäidki hommikuni pidutsema), ootas mind järgmisel päeval veel ees ettekanne ning seega läksin keskööl ametliku bussiga koju.

Teisipäev, 20. september 2016

Päris konverentsi esimene päev. Ilm oli konverentsi ajaks “turned off”: vihmane ja pilvine. Vihm oli küll hästi pehme, nii et isegi vihmavarju ei viitsinud kaasa võtta. Üldiselt möödus see päev üsna elamustevaeselt ning läksin õhtul varakult hotelli, et oma esitlust lihvida.

Esmaspäev, 19. september 2016

Esimene konverentsipäev. Tegelikult küll workshopid, aga siiski, kohale tuli minna. Mõtlesin, et Rios ikka keegi väga ametlikke riideid ei viitsi kanda ja läksin oma lühikeste teksade ja ketsidega. Selgus, et konverentsi inimesed ikka viitsivad küll. Kõik olid oma tavapärase stiiliga – viisakate kingade ja pikkade pükste, isegi triiksärkidega.

Peab tunnistama, et konverentsi koht oli küll imeline valitud. Hotell asus praktiliselt ranna ääres, nii et kohvipausi ajal avanes järgmine vaade Copacabana rannale: cs-fbikwaaqar4y

Pärast lõunat sattusin juhendajaga rääkima, kus ma mainisin, et tahaks natuke rohkem linna näha. Tema vastas, et kui üldse, siis täna on see päev, kus mingit osa programmist vahele jätta. 10 minuti pärast asusimegi tema ja R-ga teele Pão de Açucar ehk Suhkrupea mäe poole.

Suhkrupeale saab kaheosalise köisraudtee kaudu: kõigepealt viib see lähedaloleva madalama mäe peale ning teine raudtee sealt edasi Suhkrupeale. Hind ei olnud just odav, aga kui esitasin maksmiseks oma pangakaardi, mis juhtumisi on ka mu ISIC kaart, siis keelebarjääri tõttu sain hoopis 50% soodustust, mis muidu oli mõeldud kuni 21-aastastele õpilastele. Maksta mul kaardiga küll ei õnnestunud.

Paraku oli ilm selleks ajaks juba pilviseks keeranud, mistõttu vaade ei olnud küll parim võimalik, kuid siiski vägev.

Seejärel kiirustasime tagasi konverentsipaika, kus leidis aset tervitusvastuvõtt. Pean tunnistama, et pakutud snäkid olid väga harjumatu maitsega, mis mulle eriti ei istunud. Mängima tuli ka tore bändike, kes istusid omaette ringis ja musitseerisid.

Kui vastuvõtt läbi, otsustati minna edasi sambaklubisse. Väljavalitud klubi osutus aga väga pisikeseks, samal ajal kui meie seltskond oli kasvanud päris suureks, mistõttu istusime maha lihtsalt ühes pubis/baaris.

Kõik tellisid endale Caipirinha (veel üks Brasiilia “must-try”) ning snäkke, mis mu arvamust brasiiliapärasest toidust jällegi tõstsid. Kuigi sambast jäime ilma, oli õhtu siiski päris vahva. M kõrval istuv naine oli pärit Sevillast ning näitas pilte nende Sevillanasest (esimene tants, mida me flamenkos õpime). M pakkus pooleldi naljatledes, et ma võiksin 3 kuud Sevillas lähetuses veeta, saades kleidi ja juustesse käiva lille pealekauba, eelduseks aga, et ma enne Brisbane’is konverentsiartikli saan :).

Ausalt öeldes olid Caipirinha’d palju kangemad kui ma arvasin ning õhtul (ja veel järgmisel hommikul 🙂 ) oli pärast vaid kahte klaasi päris halb olla. Nüüd kodus seda jooki ise tehes saan aru küll, miks. Nimelt koosneb traditsiooniline Caipirinha põhimõtteliselt kolmest koostisosast: suhkruroost alkohol nimega Cachaça (45%), laim ja suhkur, serveerituna jääga.

Pühapäev, 18. september 2016

Hommikusöögi ajal jõudis kohale mu juhendaja M ja liitus minuga. Ütles, et tunneb end päris halvasti – oli saanud lennukis koha viimases reas, kus ei saanud tooli taha lasta, ning seega praktiliselt magada ei saanud. Minu pagasiseiklusest kuuldes rääkis ta loo, kuidas tal kunagi oli Austraaliast Portugali reisides pagas kohale jõudnud alles samal päeval, kui ta tagasi hakkas sõitma ning kui tagasi koju jõudis, oli pagas jälle kadunud. Mina olin aga optimistlik – lubati ju pagas selle päeva hommikul mulle kätte toimetada – ja läksin oma tuppa ootama.

Mida aga ei saabunud, oli pagas. Jälgisin ka süsteemist, staatus oli muutumatult “Delivery process initiated”, mille kohta ma eeldasin, et see on juba minu poole sõidus. Et aega parajaks teha, käisin läbi ka hotelli “rooftop terrace’ilt”, kus oli pisike basseinike ja kui hästi tahta, nägi ka veidi merd. Pärastlõunal otsustasin siiski välja minna ja endale kammi osta. Käisin ka McDonaldsist läbi ja võtsin Cheddari burgeri, juustuga friikartulite ja Guaraana-joogiga (coca-colaga segatud guaraana-mahl). Ausalt öeldes meeldib mulle välismaal olles korra mäkis käia ja proovida midagi, mida Eesti omas ei ole. Guaraana-joogis olin aga küll päris pettunud, jällegi liiga magus.

Kella 16 paiku teatas R (kolleeg Austraaliast, kes on mu hea tuttav eelmise aasta konverentsilt), et on Riosse jõudnud ning täpselt samal hetkel jõudis kohale ka mu kauaoodatud pagas (!). Läksime R-ga rannaäärsele teele jalutama. Mõnda aega sihitult edasi-tagasi käinud, seadsime sammud Ipanema ranna poole. Jõudsime Pedra do Arpoador’i (Copacabana ja Ipanema nurgale), mida mu Rio lähedalt pärit olev kontorikaaslane oli enne reisi soovitanud. Tegu oli väikse kivirahnuga, kust avanes ilus vaade Ipanema rannale. Kahjuks ei olnud me kumbki julgenud telefoni kaasa võtta, seega pilte ei saanud :(. Kastsin ka jalad korra vette, et ikka öelda saaks, et olen mõlemalt kaldalt Atlandi ookeanis käinud. Esialgu tundus, et vesi ei olegi soe, aga hetkega harjus ära – päris mõnus.

Rios hakkas juba kella 18 paiku pimedaks minema ja kuna ajavahe andis endiselt tunda (Austraaliast tulles on ju eriti hull), läksime tagasi oma hotellidesse ja magama.

Laupäev, 17. september 2016

Hommikul ärkasin kell 4 (Eesti 10) ning pidin seega 2 tundi ootama, et hommikusööki süüa. Pistikute osas nii palju, et tõepoolest oli volte Euroopa 220 asemel 127. See aga sobis kõigile minu kaasasolnud seadmetele. Veidi probleeme tekitas ainult see, et pistikupesad olid väga kitsad, kuid õnneks anti hotelli valvelauast allkirja vastu sobiv otsik.

Hommikusöök oli üsna euroopalik buffet, kuigi puuviljavalik oli küll mitmekesisem. Kasutasin juhust uusi asju proovida, millest kõige meeldejäävam oli vist guajaav. Muidugi olid maitsvad ka vahvlid iirisekreemiga :). Minu esimene kogemus brasiillaste halva inglise keele oskusega leidis aset just hommikusöögil, kui katsusin kohvi asemel teed küsida. “Tea” ja “tee” ei olegi nii universaalselt kõlavad sõnad, nagu ma arvanud olin. Saime küll asja lahendatud ning teenindaja vabandas, et ta üritab küll inglise keelt õppida, aga kõiki sõnu veel ei oska.

Omapärane oli see, et igal pool paistis olevat väga palju tööjõudu. Näiteks hommikusöögil oli kohal umbes 4 teenindajat, kes sujuvalt rolle vahetasid, kuid enamiku ajast lihtsalt seisid ja ootasid, kas kellelgi on kohvi juurde vaja. Samuti oli hotelli ukse ees pidevalt 3-4 uksehoidjat, kes vajadusel taksosid tellisid, kuid üldiselt lihtsalt üksteise või muude tuttavatega lobisesid.

Kuna pagasit mul ei olnud (ning seega ka midagi neist casual riietest, mille spetsiaalselt hankinud olin), otsustasin šoppama minna. Guugeldades avastasin, et Copacabanast viib tasuta buss Rio Sul ostukeskusesse. Ka hotellist kinnitati, et selline buss käib ja väljub hotellist üle tee Post 5 juurest. Seadsingi siis sammud randa, jalas saapad, seljas pikad teksad, kampsun ja igaks juhuks ka sall, sest olin ju ikkagi veel külmetunud. Päris veider tunne oli küll, kuna ilm oli kuum ning vastu tulid mulle valdavalt plätudes ja rannariietes inimesed.

Üle tee saamine osutus ka üllatavalt keeruliseks. Nimelt tegeleti parajasti järgmise päeva paraolümpia maratoni jaoks teepiirete ülesseadmisega. Seega tuli tükk maad ühes suunas käia, et üle tee saada, ning seejärel tagasi. Post 5 juurde ma jõudsin ning seal ka tükk aega lauspäikese käes ootasin, kuni hakkasin aru saama, et sellel teepoolel on vist liiklus suletud – ühtegi autot mööda ei sõitnud. Mis siis ikka – läksin hotelli tagasi ja selgitasin asja.

Abivalmis hotellipoiss ei saanud kahjuks helistades teada, mis kaudu buss sel päeval sõidab ning soovitas mul kasutada sinnasõiduks ühistransporti. !!. Enne sõitu olin kuulnud Rio ühistranspordi kohta ainult negatiivset ning olin endiselt vägagi ettevaatlik väljas käies. Võtsin aga julguse kokku ning läksingi bussi peale.

Sõit laabus üllatavalt meeldivalt ning bussijuht isegi andis mulle märku kui ostukeskuse peatus saabuma hakkas. Esimese asjana läksin Starbucksi ja jõin ühe suure kohvi (Starbucksi endiselt Eestis ei ole, seega on see midagi eksootilist, mida välismaal peab tegema 🙂 ). Järgmiseks võtsin eesmärgiks oma saabastest vabaneda ning otsisin üles kohaliku kuulsa varbavaheplätu tootja – Havaianase – poe. Lahkusin sealt plätudega, mis toas on mustvalge sisetallaga, kuid päikese käes ilmuvad värvilised maasikad ja kiivid.

Hädavajalik oli ka uus pluus leida, sest reisil seljas olnud pikavarrukalisega küll Rios välja minna ei tahtnud. Minu üllatuseks oli aga kõik (riided, kosmeetika, toit) Rios väga kallis. Otsustasin, et ostan vähemalt midagi ilusat, kui nagunii kallis on, ning avastasin endale vägagi meeldiva moebrändi – Siberian.

Veel oli vaja apteegist mingit probleemse naha näopuhastusgeeli. Nagu kõigis ülejäänud poodideski, otsiti mulle apteegis see üks ja ainus teenindaja, kes veidi inglise keelt rääkis. Ta sai kenasti aru, mida ma soovin, ning küsis, kas tahan “soup’i”. Hetkelise mõttepausi järel sain aru, mida ta mõtleb, ning selgitasin, et ta mõtleb tegelikult “soap”. Tema vastu, et “No, S-O-A-P, soup.”. Tänasin abi eest ja vastasin, et katsun ise endale vajaliku leida.

Enne keskusest lahkumist otsustasin proovida ära ka ühe Brasiilia “must-try” acai. Nimelt söövad nad acai marju külmalt purustatuna, nagu pehmet sorbetti. Tellisin suure portsu kiirtoiduketist nimega Bibi. Minu maitse jaoks oli see aga läägelt magus ja külmetunud kurgule ka mitte parim valik. Seega viskasin kahjuks enamuse minema. Leidsin üles ka tasuta bussi, mis hotelli juurde tagasi viis. Oli vaja vaid öelda oma hotelli nimi ning buss pani mind vastava tänava otsas maha.

Õhtusöögiks ei julgenud ka üksi kuigi kaugele minna, seega kõndisin hotellist üle tee oleva restoranini. Paljud toidud olid mõeldud kahele (üksi tellida saab 60% hinnaga), kuid saadaval oli ka päevamenüü, mis koosnes eelroast, põhiroast ja magustoidust ning oli ligi poole odavam kui kahe inimese road. Tellisingi päevapakkumise, mis osutus vägagi maitsvaks. Põhiroaks oli krevetikaste riisiga ja pulbritaolise massiga, mida ma sel hetkel veel süüa ei osanud (hiljem sain teada, et seda tuleb lihtsalt kastmega koos süüa nagu tavalist toitu). Magustoiduks oli aga vailjejäätis karamellikastmes kookoshelvestega.. mm… :). Toit oli imehea, kuid hind, millele ma esialgu suurt tähelepanu ei pööranud (nähes et see on poole odavam kui tavaline põhiroog!) ka päris krõbe, 66 reaali, mis on ligi 20 eurot. Lisandus arvele märgitud teenindustasu ning jätsin ka tippi (küsisin teenindajalt, kas neil on komme lisaks teenindustasule ka tippi jätta ja ta vastas “why not”, kuigi hiljem sain teada, et vajalik poleks see olnud).

Läksin tagasi hotelli, lahendasin ristsõnu ning ajavahega mittekohanenuna jäin jällegi üsna varakult magama.

Reede, 16. september 2016

Septembris 2016 jõudis kätte kauaoodatud BPM (Business Process Management) konverents Rio de Janeirosse. Olin oma artikli üsna napilt sinna aktsepteeritud saanud. Reviewer’ite tagasiside oli piiripealne ning otsuseks “conditionally accepted”, mis tähendas et pidin enne lõplikku jah-sõna veel mõnigaid suuremat sorti muudatusi tegema, millest põhiliseks oli teise andmestikuga tehtud eksperimentide lisamine.

Kuigi olin sellest ajast saadik, kui asukoht eelmise aasta konverentsil välja kuulutati, Riosse saamist väga lootnud ja oodanud, olin ka omajagu hirmul turvalisuse pärast. Korra nägin enne sõitu sellest isegi õudusunenägu. Igatahes valmistusin reisiks tükkmaad põhjalikumalt kui tavaliselt: šoppasin endale casual riideid, et võimalikult kohalik ehk carioca-lik välja näha. Nii palju, kui see mul oma heledate juuste tõttu üldse võimalik on. Soetatud said lühiksed teksad, must topp ning ketsid. Samuti tegin varuks mõned värvilised passikoopiad, mida linna peal liikudes kaasas kanda, et mitte passist ilma jääda. Õppisin ka Duolingo kaudu portugali keelt, kuivõrd kohalikud inglise keelega eriti hakkama ei pidavat saama. Paraku keeleõppest seekord suurt midagi külge ei jäänud, aga Duolingo oli ikka päris sõltuvust tekitav küll. Loodetavasti tekib kunagi vajadus seda veel kasutada.

Reis algas mul üsna ebameeldivalt. Nimelt olin kaks päeva enne haigeks jäänud: kurk valus, kerge nohu ja üldse natuke haiglane tunne. Varusin reisiks kaasa kõikvõimalikke arstimeid alates kurgukommidest ja nohuravimist kuni probiootikumide ja kõhukinnistiteni välja (Rios pidavat turistidel aeg-ajalt vaevused tekkima, kuna kraanivesi ning näiteks tänavatoit võivad halbu baktereid sisaldada). Nagu Anna oli hoiatanud, oli külmetuse tõttu lennuki maandumine vägagi ebameeldiv kogemus. Üks kõrv valutas nii hirmsasti, et tahtsin karjuda. Rääkimata sellest, et ta terveks ülejäänud päevaks lukku jäi, nii et ma midagi aru ei saanud, kui turvatöötajad minuga rääkisid. Üks meeldiv kogemus oli seejuures ka – kui üritasin Amsterdami lennujaamas tee asemel kuuma vett osta, et endale ingveri-segu-pulbrist ravijooki teha, siis anti see mulle hoopis tasuta :).

Pärast 11-tunnist Amsterdami-Rio otsa (kokku oli reis algusega Tartust kestnud 23 tundi), mille jooksul väga liigutada ei saanud, kuna olin surutud akna juurde nurka, olin endiselt haiglane ja kõrvad lukus. Loomulikult selgus, et minu pagas ei olnud teisele lennule jõudnud ning saabub järgmisel päeval samal ajal, kusjuures kohale toimetatakse ülejärgmise päeva hommikul. Ega imestada tegelikult polnud, sest esimene lend oli 30 minutit hilinenud (Air Baltic). Siiski oli see üsna ebameeldiv üllatus.

Olin enne Riosse tulekut taksode kohta omajagu uurinud ja ebameeldivatest seikadest kuulnud. Vältida tuleks eelkõige neid, kes tulevad lennujaamas sinu juurde ise pakkuma – olevat kallid ja mitte kuigi usaldusväärsed. Mõistlikud valikud on kollased taksod (veidi odavamad) ning kõige turvalisemad on raadiotaksod, mida saab ainult telefoni teel tellida ning on mõnevõrra kallimad. Turistiinfost soovitati mulle hoopis bussi võtta – sõitvat Cobacabanal üsna minu hotelli lähedusse ja olevat päris odav. Esialgu otsustasingi selle variandi kasuks, kuid ei leidnud kohe õiget peatust/bussi üles ning kuna olin eelarvamuste tõttu üsna hirmul ning pagasi mittesaabumise pärast ka ähmi täis, otsustasin siiski takso võtta.

Lennujaamas oli kõrvuti kaks taksoputkat. Esimesel pidavat maksma sõit Copacabanasse u 140 reaali (vist raadiotakso), teisest tuli kohe üks mees juurde, ütles, et on ise taksojuht ning sõit on fikseeritud hinnaga 88 reaali. Vaatasin hetke kahtlustava pilguga taksojuhti ning otsustasin, et ehk ta ikkagi ei ole kriminaal ning läksingi ja istusin taksosse (juht veel küsis, kas mul pagasit ei ole… aitäh meelde tuletamast, aga ei – “I travel light”).

Taksosõit sujus päris ladusalt. Oli juba pime, seega eriti välja ei näinud, aga silma jäi siiski suur silt “22 BPM”, mis tähendas küll “Batalhão de Polícia Militar”, aga muigasin siiski omaette, et ju siis olen ikka seal, kus ma parasjagu olema pean (22 on minu õnnenumber ning BPM minu eriala valdkonna ning ka konverentsi nimi lühendatult). Mul oli ikka pea päris sassis, sest ähmaselt mäletan hotelli juurde jõudes taksojuhti küsimas, kas ma soovin tšekki ning ennast ütlemas “ei” (tegelikult tuleb igalt poolt, eriti taksost, tšekke koguda ja alles hoida, kuna nende alusel töökoht kompenseerib kulutused).

Hotelli vastuvõtt oli meeldiv ning pood oli hotellist üle tee. Jätsin asjad tuppa, võtsin kaasa vaid veidike raha ning ostsin endale mõned elementaarsed kosmeetikatarbed ja joogivett (kraanivett ei soovitata juua). Kuigi kell oli alles 20, siis Eesti aja järgi tähendas see kella 2 öösel, seega jäin üsna kohe magama.