1. nädal, 15. – 22. jaanuar (1. osa)

Laupäeval, 14. veebruaril, algas minu sõit Austraaliasse Brisbane’i, kuhu jään kolmeks kuuks elama. Nimelt otsustasin kasutada ära seda, et minu doktoriõppe projektiga seotud teemad ja tutvused võimaldavad teha teadusalast koostööd Queensland University of Technology’ga (QUT). Minu juhendaja on selle ülikooliga tihedalt seotud – enne Eestis professorikoha vastuvõtmist elas ja töötas ta just siin ning on praegugi osalise koormusega QUT-s associate professor. Tänu sellele on viimase paari aasta jooksul ka mitu ühist doktorandipositsiooni tekitatud, mis tähendab, et doktorant peaks viibima poole oma programmi kestusest (2 aastat) Tartus ning teise poole (ülejäänud 2 aastat) Brisbane’is. Mina olen siiski tervenisti Tartu doktorant ning viibin siin lihtsalt visiting fellow‘na.

Lennureis algas hommikul kell 07.00 ning kestis kokku ligi 29 tundi, vahemaandumistega Münhenis ja Singapuris. Veidi ebameeldivusi tekitas Münhenis äsja mahasadanud õhuke lumekiht, mis paistis baierlaste lennujaama üsna rivist välja viivat. Kui lumesaju lõpp ära oodatud, hakkas rodu lumekoristusmasinaid lund kokku korjama ning autokastis ära viima. Kui ühtki lumekübet polnud maha jäänud, viidi lennuk kuuma duši alla, et ka lennukile sadanud lumi ära sulatada. Kogu see protsess võttis aega 3 tundi, mille jooksul pidime meie lennukis istuma ja ootama. Kuna ooteaeg järgmise lennuni Singapuri lennujaamas pidi olema 2 tundi ja 55 minutit, olin juba alla andnud, et sellele jõuame. Õnneks aga oli piisavalt palju inimesi (10+), kes sama vahetuse tegema pidid, mistõttu lennuk ootas meid kõiki ära, kui me ühest terminalist teise jooksime. Hämmastaval kombel jõuti selle 10-15 minutiga ka meie pagas ühelt lennukilt teise tõsta! Kuuldavasti peetakse Singapuri lennujaama üheks maailma parimate hulgast, mis seekord end täiesti õigustas.

Brisbane’i lennujaamas võeti passikontrollis ming rajalt maha ning hakati küsima küsimusi reisi eesmärgi ja teadustöö kohta, mida siin tegema hakkan. Muuseas küsiti, kas ma olen teadlik, et minu viisa (eVisitor) ei luba riiki teist korda siseneda. Sellest ma kindlasti teadlik ei olnud, sest minu viisal on selgelt kirjas: “Your visa allows you multiple entries to Australia until 11 October 2017. You are allowed to stay for a period of 3 month(s) on each arrival.”. Küsisin vastu, et mis saab minu reisist Uus-Meremaale, kas sealt naastes ei lasta mind enam riiki sisse? Vastus oli, et tõesti ei lasta ning sellise soovi korral pean taotlema uue, teistsuguse viisa. Järgmisel päeval saatsin küll järelepärimise selle intsidendi osas eVisitori Helpdeski, kuid vastust pole siiani saabunud ning endiselt olen suures segadues, miks lennujaamas väideti risti vastupidist sellele, mis viisa tingimustes kirjas.

Esimeseks ööks olin broneerinud endale ühe lihtsamat sorti hotelli, et vähemasti pärast pikka reisi ühe öö privaatses toas puhata. Hommikul ärkasin üles siinse aja järgi enne kella 6, mis tähendab, et Eestis oli sel ajal kell 22 õhtul. Ühesõnaga oli minu unegraafik teinud praktiliselt täieliku ümberpöörde ning jetlag ei saabunud ka hiljem – olen siiamaani igal hommikul samal ajal, enne kella 6, üles ärganud.

Tuleb välja, et kohalike jaoks ei ole see sugugi liiga varane, pigem isegi keskmisest hilisem ärkamine. Paljud kohvikud ja söögikohad avavad juba kell 6.00 uksed, et hommikusööki pakkuda. Juhendaja rääkis seepeale loo, kuidas ta omal ajal ühes Brisbane’i lähedal asuvas elamurajoonis elades ei saanud tükk aega aru, miks piirkond on kogu aeg justkui välja surnud, inimesi tänaval ei liigu, kuigi elab seal neid päris palju. Ühel hommikul enne kella 5 lennuki peale minnes oli aga pilt täiesti teistsugune – inimesed tegid hommikujooksu, jalutasid koeraga, suhtlesid omavahel. Tuli välja, et rajooni tipptund oli kella 5-ks hommikul juba möödas, inimesed sõitsid tööle, et kell 16 tagasi kodus olla ning kell 20 magama minna.

Üks sellise varase ärkamisega elustiili põhjustajaid on kindlasti see, et siin ei keerata kella suveajale. Seega päike tõuseb kella 5 paiku ja loojub kell 19. Kokku on valget aega päevas vähem kui 14 tundi ning aasta jooksul see oluliselt ei muutu (talvel on päevavalgust ligi 10 tundi). Samuti aitab varane tööleminek vältida suuremat kuumust. Olen isegi märganud, et kell 7.30 tööle jõudes oli viimane lõik juba liiga palav. Tegelikult kartsin ma palavuse osas hullemat. Tõesti, 35 kraadi on päris tavaline ning kohati annab suur õhuniiskus end ebameeldivalt tunda (lämbe), aga isegi Eesti suvesse satub aeg-ajalt mõni selline üksik päev, kus hea meelega väljas ei oleks, sest lihtsalt nii palav on. Täna (laupäev) leidis aset esimene suurem vihmahoog minu siinoldud aja jooksul, umbes täpselt 30 sekundit pärast seda, kui olin poeringkäigult tagasi jõudnud oma hosteli kaitsva räästa alla.

Aga nüüd veidike QUT-st – minu järgmise kolme kuu töökohast. Ülikoolil on linna piires kaks linnakut (campus), mille vahel sõidab iga 15 minuti tagant ülikooliga seotud isikutele tasuta buss, iga päev, ligikaudu vahemikus kella 7.00 – 21.30. Proovisin bussisõidu juba ükskord ära, sest tahtsin näha teise ülikoolilinnaku linnaosa (Kelvin Grove), kuivõrd on šansse, et just sinna saan ma kunagi endale toakese. Esimene ülikoolilinnak (Garden’s Point), kus mina igapäevaselt käin, asub ideaalses kohas – linna südames, kahelt poolt piiramas Brisbane’i jõgi, ühelt poolt Botaanikaaed (sisuliselt suur hästi looduslähedane park) ning ühelt poolt päris-päris kesklinn ärihoonetega (CBD – central business district).

Ülikool on läbi ja lõhki väga modernne ning meenutab pigem edukate IT-ettevõtete uuemaid töökeskkondi. Lisaks sellele asub meie hoone alumisel korrusel spordiklubi koos hiiglasliku ujulaga. Töötajatele küll kahjuks klubi külastamine tasuta ei ole, kuid väikse soodustusega ikka. Kavatsen järgmisest nädalast isegi sellega ühineda.

DSCN0013.JPG

QUT Garden’s Point ülikoolilinnaku üks hooneblokkidest – see, kus mina istun

20170118_085849

Meie puhkeruum ja kööginurk QUT-s (kuid isegi meie korrusel pole see ainuke köök)

20170118_084132.jpg

QUT-s võib igal sammul kohata edevaid tehnoloogiarakendusi. Pildil fragment ülikoolihoone eesruumis asuvast kogu seina katvast interaktiivsest Data Wall‘ist, mida külastajad saavad kasutada Brisbane’i kohta mitmesuguse informatsiooni pärimiseks ja uudistamiseks.

Mõningaid pilte minu kooliteest läbi botaanikaaia:

20170118_08233020170118_082424

Kui ülikooli juurde viiv teeots maha magada, läheb botaanikaaed järjest metsikumaks. Ükskord see mul juba juhtus, päris hirmus oli: sisalikud sibasid jalge vahel, linnud vaidlesid omavahel minust välja tegemata ning tagatipuks olid suurte ämblike pildid-kirjeldused välja pandud. Tegin, et kiirelt tulema sain, sama teed pidi tagasi.

20170118_083028.jpg

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s