30. märts (11. nädal)

Brisbane’ist rääkides ei saa üle ega ümber siinsest subtroopilisest kliimast. Mõned ütlevad, et Brisbane’is on “igavene suvi”, teised jagavad aasta kaheks aastajaks – suveks ja talveks, kolmandad eristavad siiski, kas või formaalselt, nelja aastaaega. Fakt on see, et Brisbane’i kõige külmema kuu (juuli) keskmine päevane temperatuur on täpselt sama kui Tallinna kõige soojema kuu (samuti juuli) oma – 21.9 kraadi (vrd https://en.wikipedia.org/wiki/Brisbane#Climate ja https://en.wikipedia.org/wiki/Tallinn#Climate). Päikeselisi päevi on Brisbane’is keskmiselt 283 aastas. Puud ja muru on alati rohelised (pikematel kuivaperioodidel võib küll rohi kollakaks tõmbuda) ning kevadel on puud värvilistes õites. Lund pole siinkandis mitte kunagi sadanud.

Suvi (eriti jaanuar-veebruar) on tavaliselt Brisbane’i kõige vihmasem periood, kuid see aasta läks pisut teisiti ning nii on suured vihmad kohale jõudnud alles viimastel nädalatel, märtsi lõpupoole. Vihm ei ole siin aga selline leebeke nagu me Euroopas harjunud oleme. Kui sajab, siis ikka korraliku survega ning nii ei ole vihmavarjustki erilist tolku. Siinsete vihmahoogudega käib kaasas ka üleujutuste kartus. Linna ajaloo jooksul võib välja tuua kolm eriti märkimisväärset üleujutust: aastatel 1893, 1974 ja 2011.

Täna hommikul vedasin end tööle läbi tugeva vihmasaju ning olin kohale jõudes enda üle päris uhke. Minu meelehärmiks selgus aga, et tormihoiatuse tõttu pannakse ülikool ning üldse enamik koole, poode ja muid asutusi, kinni ning kõigil soovitatakse püsida kodus. Seega tulin läbi katkematu vihma tagasi koju ning istungi nüüd siin ning kuulan väljas kallavat vihma ja tuult oma oma hapras “Queenslanderi” majakeses.

Nimelt möllab juba mitmendat päeva Austraalia idakaldal tsüklon Debbie, mis põhjaosas juba palju pahandust teinud. Siia jõuavad üldjuhul (ja õnneks ka seekord) tsüklonist vaid jäänukid vihma ja tugeva tuule näol ning peale kergelt üleujutatud tänavate ei ole suuremat kahju oodata. Aga natuke hirmus on siiski ning toiduvarud hakkavad ka otsa lõppema. Ausalt öeldes pole ma üldse kindel, et meie puidust rõdu sellele vihmale vastu peab. Saime juba paar nädalat tagasi hoiatuse, et kui sinna paljukesti minna, võib see alla kukkuda.

Aga kasutan siis juhust, et korralikult tööd teha ei saa ning hakkan üles kirjutama, mida märkimisväärset minuga vahepeal juhtunud on. Kõigepealt – oma 4. siinviibimise nädalal sain ma endale sõbranna. Jah, see on minu valdkonnas väga erakordne sündmus. Senini olid kõik minu tuttavad siin – nii kolleegid ülikoolis kui majakaaslased – meessoost. Isegi jõusaalis olin enamasti ainus tüdruk. Aga nüüd liitus meie lõunasöögiseltskonnaga saksa tüdruk Nadine, kes tuli Brisbane’i viieks nädalaks oma doktoritööga tegelema. Kui ühel päeval keegi lõunasöögilauas küsimuse õhku viskas, et mis plaanid kellelgi nädalavahetuseks on, teatasin mina, et lähen North Stradbroke’i saarele. Nadine küsis seepeale armsasti, kas ma oleksin nõus tema ka kaasa võtma – ja nii meist sõbrad saidki.

North Stradbroke ehk Straddie on saar, kuhu Brisbane’ist võrdlemisi mugav ühistranspordiga saada. Tegime läbi “kohustusliku” matkaraja imeliste ookeanivaadetega, sõime jäätist, ujusime ookeanis, vaatasime delfiine ja (vabas looduses) puu otsas lebotavat koaalat. Mida enamat ühelt päevalt tahta!

20170211_120418

20170211_11405220170211_120020

20170211_122707

20170211_161636

Päris koaala!

Esialgu hakkasime kohe Nadine’iga suuri plaane tegema, kuhu kõik me koos veel minema peame. Peagi sai aga selgeks, et meie graafikud ei tahtnud mitte sugugi ühtida… Nimelt ootas mind juba järgmisel nädalal ees Uus-Meremaa reis ning sealt naastes oligi Nadine’il juba viimane nädal käsil. See jättis meile lisaks Straddie päevale vaid kaks vaba päeva: see pühapäev ning laupäev pärast minu tagasitulekut. Kuid me kasutasime neid nii efektiivselt kui oskasime!

Mina olin juba mitu nädalat pidanud vaikselt plaani Brisbane’is populaarne Tai Chi ära proovida – mis iganes see ka poleks, tundub äge, kui saab väljas muru peal midagi aktiivset teha! Nadine oli kohe nõus minuga liituma ning pühapäeva hommikul seadsimegi sammud ühe lähedalasuva pargi poole. Ah jaa, vähemalt olime suutnud oma elukohad selles suures linnas valida üksteisest vaid ligi 200 meetri kaugusele :).

Kummalgi meist polnud tegelikult aimu, mida see Tai Chi endast kujutab. Kõlas nagu mingi Jaapani võitluskunst, seega panime igaks juhuks päris sportlikult riidesse. Kohale jõudes tabas meid aga suur üllatus – grupi keskmine eluiga oli 60 aasta kanti! Harjutused ise võib kokku võtta sõnaga “vooluliikumine” (flow movement). Põhiliselt seisime paigal, viisime aeg-ajalt keharaskust ühele või teisele poole, samal ajal kätega sujuvaid liigutusi tehes – ikka nii, kuidas endal parasjagu tunne oli, et liigutada tahaks. Trennist kui sellisest oli asi kaugel ning suutsin vaevu terve tunni jooksul naeru kinni hoida, kuid sellest hoolimata oli see väga vahva ja meeldejääv kogemus ning mõlemad olime pärast positiivselt meelestatud.

Õhtul tegin Nadine’ile tuuri linnas: sõitsime jõepraamiga ja jalutasime South Bankil. Hämmastav, kui palju teadmisi ma olin suutnud enesele aimu andmata siin veedetud aja jooksul juba koguda, nüüd sain need kõik edasi anda.

Minu Uus-Meremaa reisi ajal jõudis Nadine oma kolme nädalavahetusega uskumatult palju: käis Fraser islandil, Moreton islandil, Gold Coastil, Brisbane’i linnahallis, kunstigaleriis… ja kindlasti veel mitmetes kohtades, mis mulle hetkel ei meenu. Igal juhul oli ta oma teadmistes siinsetest paikadest minust kaugelt ette läinud. Muu hulgas teadis ta, et meie enda botaanikaaias (kus ülikool asub) toimuvad iga päev tasuta giidiga ekskursioonid. Seega ei olnud ma jõudnud korralikult veel tavaellu sissegi elada, kui juba esimesel tööpäeval leidsime end botaanikaalaseid teadmisi omandamas.

Kolmapäeval toimus ülikoolis üritus Retail 5.0, kus ülikooli teadlased ja ettevõtjad said kokku, et arutleda jaemüügi tuleviku üle. Kuivõrd Nadine’i juhendaja oli üritusel üks esinejatest, oli  tema sinna külaliste vastuvõtja rolli määratud ning kutsus mindki osalema. Üritus oli tasuta, kuid tundsin end veidi nagu võõrkehana – polnud ju minul andmeteadlasena asja kuskile äriinimeste üritusele. Tegelikult osutusid kõik ettekanded ja arutelu vägagi huvitavaks. Olin vaimustuses, kuidas ülikool millegi nii reaalelulise ja samas innovatiivsega tegeleb. Ning ka tasuta pakutud toit oli imehea!

Laupäeval asusime Nadine’iga kõigepealt teele Brisbane’i ühte paremaks elukohaks peetavasse linnajakku New Farmi, kus (nagu paljudes teisteski linnajagudes) laupäevahommikuti turg kokku tuleb. See turg sai kohe meie mõlema lemmikuks. Nii suur ja nii mõnus melu! Nii mõnus asukoht – ilusas pargis otse jõe kõrval. Ja nii uhket smuutit pole ma kunagi varem näinud…

smoothie.png

20170325_075211

New Farm park

20170325_090650

Jõgi tundub New Farm’is laupäevahommikuti alati päris kõrge olevat

Muide, kuidas austraallased sularahaprobleemi oma armastatud pop-up turgudel lahendavad? Väga lihtne – nad toovad sularahaautomaadi lihtsalt kohale, kus seda vaja!

 

20170312_143652

Pärast hommikusööki turul hüppasime otse üle jõe viiva praami peale ning sõitsime Norman Parki. Sealt võttis meid peale Ali, kes sõidutas meid Mount Tamborine’i lähedal asuva atraktsiooni – Skywalk juurde. Miskipärast oli see Skywalk meil Nadine’iga kinnisideeks saanud ning tahtsime iga hinna eest seal ära käia. Kujutas see endast silla moodi rajatist kõrgel puude kohal/vahel, kus sai jalutada ja vihmametsalist loodust vaadelda. Arvestades, et selle lühikese jalutuskäigu eest pidi päris korraliku summa välja käima ning sõit Brisbane’ist võttis ka omajagu aega, siis pean tunnistama, et meie ootused ei olnud kuigi õigustatud. Aga noh, vahva oli ikka ära käia.

20170311_12023620170311_12162620170311_122826

Tagasi Brisbane’is, viis Ali meid minu jaoks väga huvitavasse kohta, Vege Rama’sse – restorani, kus kõik pitsad on tehtud ilma lihata. Pean tunnistama, et nii pitsad kui smuutid olid seal äärmiselt maitsvad ning nüüdseks on sellest restoraniketist (mille menüüsse jääb palju muud peale pitsade, kuid ikka lihavaba) saanud minu lemmik söögikoht Brisbane’is.

Õhtupoolikul käisime veel Nadine’iga oma kodulinnaku golfirajal jalutamas ning võrdlesime üksteise elukohti. Tema maja oli märksa teistsugune kui minu oma, jättes mulje, nagu oleks kuskil hubases vanavanemate kodus.

Edasi läks Nadine koos oma mehega Austraaliat avastama, Byron Baysse ja Cairnsi ja Suurele korallrahule ja Sydneysse… Ja nii ma jälle üksi jäingi.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s