Laupäev, 23. juuli 2016

Olin juba mitmelt inimeselt kuulnud, et keegi suvekoolis on veel Eestist. Eeldasin, et Tallinnast, kuna enamikku Tartu doktorante ma tunnen ning vast oleks enne välja tulnud, et samasse suvekooli läheme. Loengute vahel kohtusin aga lõpuks A-ga, kes on Ukrainast pärit magistritudeng Tartust, teeb oma lõputööd samas uurimisrühmas, kus mina olen, ning mu enda juhendaja olevat ta siia suvekooli saatnud.

Kahjuks pean tõdema, et minu peas hakkab ukrainlaste kohta teatav stereotüüp kujunema. Kõik, keda ma tunnen, on eneseteadlikud, parasjagu ülbed, ausalt öeldes isegi lapsikud. Võimalik, et üks põhjus on selles, et nad ongi nooremad kui nende kursusekaaslased. Nimelt lähevad nad 6-aastaselt kooli ning koolitee kestab 11 aastat. Seega on nad ülikooli astudes üldiselt alles 16-aastased.

Igatahes ka A vaid tugevdas minu eelarvamust, suutes esimese 10 minuti jooksul teha maha pea kõiki meie ülikooli õppejõude, sealhulgas neid, kellega ma ise tihedalt koos töötan. Hiljem kahetsesin, et ma talle ausalt vastasin, mida ma järgmisel päeval (vaba päev) teha kavatsen ning ta kaasa lubasin võtta. Mulle oli üksi reisimine juba väga meeldima hakanud.

Õhtul toimus suvekooli õhtusöök ühes uhkes restoranis. Toit oli hea, aga üldiselt ma neid õhtusööke ei naudi, kuna need kipuvad väga lärmakad olema. Nimelt istuvad kõik mitusada inimest samas ruumis umbes 10-kaupa laudades ning räägivad, mistõttu on raske isegi ennast kuulda, eriti mul, kellel väga vaikne hääl.

Õnneks sattusin istuma väga toredate inimeste kõrvale: venelanna J ja sakslane S. Katsusin oma päevast eksimust veidi leevendada ning kutsusin ka neid järgmiseks päevaks Sintrasse ekskursioonile.

Õhtusöögilt sain ka teada, mis on portvein (Porto). Nimelt on see Portugalist pärit kange magus punane vein, ligi 20%-se alkoholisisaldusega. Kohapeal maitses väga hästi, kuid üks, mille koju kaasa ostsin, osutus minu jaoks liiga magusaks.

Tagasiteel hotelli tegin pildi ka ilusast rongijaamast, kus järgmisel päeval J, S, A ja hiinlase R-ga pidime kohtuma, et Sintrasse sõita.

2016-07-23-23-34-12

Advertisements

Reede, 22. juuli 2016

Suvekooli programm hakkas juba hoogu sisse saama ning kui ma eelnevalt olin kartnud, et võib-olla pole piisavalt uut õppida, siis nüüd oli selge, et nii see pole. Tegelikult oli väga hea, et olin enamiku materjalist juba varasemalt kusagil läbinud, nii mõnigi segane koht sai nüüd selgemaks. Suvekooli toimumiskohaks olevast ülikoolilinnakust avanes ka, muide, päris uhke vaade.

2016-07-22-18-37-28

Õhtul otsustasin lõpuks mõne toidupoe otsida. Hotellist väljudes enam väga isegi ei üllatanud, et sattusime jällegi samasse lifti tuttava hiinlasega :). Hakkasin mingis suunas liikuma, kuid esimene pood oli nii lähedal, et tahtsin veel jalutada. Lõpuks jõudsin kaubanduskeskuseni, mis lähemal vaatlusel osutus hiiglaslikuks 8+ korruseliseks monstrumiks. Sellises olemine oli juba omaette kogemus, aga midagi mõistlikku ma seal teha ei suutnud – pea hakkas sellistest mõõtmetest ringi käima. Seega lahkusin vaid paari pudeli vee ja mõnede virsikutega.

Neljapäev, 21. juuli 2016

Suvekooli tavaline päevakava oli: hommikul 3 tundi loenguid (kohvipausiga), lõuna, 3 tundi praktikumi, kohvipaus aias, ning 1.5 tundi õhtune loeng, lõppedes kell 18:30. Seega kui midagi vahele ei jäta, ei jää eriti vaatamisväärsuste jaoks õhtul aega. Esimene päev oli ainus, kus õhtust loengut ei olnud, seega otsustasin juhust kasutada ja minna São Jorge lossi (Castelo de São Jorge) kesklinnas.

Loss asus mäe otsas, kuhu jalgsi saamiseks on võimalik kasutada lifti. Lifti ülesleidmine ei ole aga niisama lihtne. Esimeseks takistuseks minu teel osutusid mitmed poed, näiteks Intimissimi – Euroopas kuulus pesupoe kett, mida meil Eestis paraku ei ole. Veel tahtsin endale sandaale. Minu bridžipartner oli mulle eelnevalt jutustanud, kuidas ta Lissabonist 6 paari nahksandaalidega lahkus, kuna need olid absurdselt odavad ja ilusad. Kui ühte kingapoodi sisse astusin, sain kohe aru, mida ta mõtles. Veetsin poes tükk aega, sest valik oli lihtsalt nii suur. Lahkusin ligi 20 eurot maksnud mugavate, kergete nahast sandaalidega.

Tee pealt sain veel endale 7 euro eest “päris rohust” kübara, mille üle olin eriti õnnelik, kuna olin eelmistel päevadel hirmsasti päikesepistet kartnud. Ilm, muide, oli Lissabonis kogu aeg päikseline 30 kraadi, mis enamasti ei olnud ebameeldivalt kuum, vaid lihtsalt mõnusalt palav, kerge tuuleiil aeg-ajalt põski paitamas. Kübaramüüja juhatas mind ka lifti suunas. Iseseisvalt seda küll üles ei oleks leidnud – lifti tuli siseneda läbi toidupoe eesruumi.

Lossist avanes imeline vaade linnale ning ka kindlus ise oli päris võimas. Igal juhul olin väga rõõmus, et selle retke ette võtsin. Sel päeval ma kuidagi eriti nautisin üksi ringi käimist, tuju oli hea ning isegi suhtlesin mitmete võõrastega (poemüüjad ja teised turistid).

2016-07-21-20-36-37

Vahval kombel jõudsin tagasi hotelli jällegi täpselt samal ajal kui minu tuttav hiinlane, kuigi seekord olime täiesti erinevates kohtades käinud :).

Kolmapäev, 20. juuli 2016

Kuna vabu päevi oli mul reisi jooksul vaid mõni üksik, siis tegin kolmapäevaks suured plaanid. Kõigepealt tahtsin ära käia ookeani ääres, lähedalasuvas linnakeses Cascais’. Sinna sõit oli jällegi hämmastavalt lihtne – metrooga lõppu, sealt rongi peale ja 40 minuti pärast oledki kohal.

Esimese asjana läksin randa ja pistsin jalad vette. Olin ka internetist lugenud, et vesi on külm, kuid mõtlesin, et see on lõunamaalaste standardi järgi. Tegelikult ka eestlasele oli ikka hämmastavalt külm! Pakun, et kuskil 17 kraadi.

Seejärel küsisin turistiinfo putkast, mida üldse Cascais peale rannas käimise teha ning seadsin sammud Boca do Inferno kaljupanga poole. Ookeaniäärne tee oli lummavalt ilus, kulgedes esiti läbi linna ning muutudes seejärel Californiat meenutavaks kaljuseks pankrannikuks.

Pärast seda jalutuskäiku istusin jälle rongi peale, kuid hüppasin maha veidi enne lõpp-peatust – Belem’i linnajaos. Eriliselt tuntud on see magusate koogikeste Pasteis de Belem poolest, mis olevat kõige paremad just selles linnajaos ühes kindlas kohvikus valmistatuna. Kuna ma ei olnud kindel, kas selle kohviku üles leian, astusin ühte teise ettejuhtuvasse kohta sisse ja ostsin paar tükki prooviks. Tõesti, ülimaitsvad. Tegu on lehttaignakorvikestega, mis on täidetud vanilje-munakreemiga. Seega maitselt üsna nagu Napoleoni kook, aga rikkalikuma kreemitäidisega – peab ju hea olema :).

Natuke edasi kõndides leidsin ka selle “õige” kohviku üles. Tundsin ta juba kaugelt ära selle järgi, et järjekord ulatus ligi 10 meetri kaugusele. Väidetavalt pidi küll järjekord ülikiiresti liikuma ning parim pidavat see koht olema just seepärast, et nad on klientide rohkuse tõttu sunnitud kogu aeg uusi koogikesi valmistama, mis tagab, et need on ülivärsked.

Kuid Belem oli ka muidu ilus linnajagu. Eriliselt kauni arhitektuuriga paistis silma arheoloogiamuuseum.

2016-07-20 15.19.58.jpg

Belem üle vaadatud, sõitsin trammiga tagasi kesklinna ja seejärel hotelli. Puhata sain vaid tunnikese, sest siis pidin juba tõttama suvekooli registreerimisele. Õhtuks oli planeeritud (meililisti kaudu osalejate endi poolt) fado õhtusöök. Fado on Portugali traditsiooniline muusikastiil, milles on olulisemaks instrumendiks 12-keeleline Portugali kitarr.

Paraku ei olnud ma märganud, et õhtusöögi jaoks oli loodud ka Facebooki üritus, millele registreerunute arvu järgi broneering tehti. Siiski arvasid teised, et ei ole hullu kui ma liitun. Selgus aga, et ma ei olnud sugugi ainus, kes registreerumata kohale ilmus. Koht oli pisike ning meie grupp suur, seega hoolimata sellest, et mahutasime laudade taha oluliselt rohkem inimesi kui mõeldud, jäid paljud ukse taha ning pidid teise koha otsima.

Söögiks olid erinevad traditsioonilised Portugali snäkid, sh verivorst, ning joogiks sangria. Baari omanikuks oli vahva tüsedamat sorti mees, kes peagi tuled kustutas, karmi häälega kõik vait jääma kamandas ning kahe pillimehe saatel (üks Portugali kitarr ja teine tavaline kitarr) ise laulma hakkas. Pärast paari laulu pandi tuled jälle põlema ja lubati rääkida. Selline tsükkel kordus 4-5 korda erinevate lauljatega (sh naine ja üks väga vana mees).

Sarnaseid jooni flamenko ja fado-muusika vahel võis minu meelest leida küll. Põhiliseks erinevuseks tundus mulle see, et kui flamenkos on ka kitarrimuusika ise väga väljendusrikas ja kohati äkiliste arengutega, siis fados on kitarritaust üsna muutumatu ning meenutab üleskeeratavat leierkasti lapsepõlvest. Fados tundub tähtsamal kohal olevat just laul, mis enamasti räägib loo laulja (traagilisevõitu) saatusest.

Kuigi fado õhtusöök oli väga lahe kogemus, aga sellesse muusikasse ma päris ära ei armunud. Tulede pidev kustutamine tegi päris uniseks ka ning üllatuslikult andis isegi 2-tunnine ajavööndi vahe end tugevasti tunda. Seega läksin pärast õhtusööki hotelli. Naljakas oli, et jõudsin tagasi sekund varem kui üks hiinlane, kes minuga samas lauas oli istunud, kuid ligi 10 minutit varem lahkunud, nii et hüppasime lifti täpselt samal ajal 🙂 .

Teisipäev, 19. juuli 2016

Sel suvel otsustasin kasutada ära oma doktorandistaatust ja käia mõnes suvekoolis. Ja ikka sellises, mida korraldatakse kuskil imelises kohas, kus ma veel käinud ei ole. Kui juhendaja kevadel LxMLS (Lissaboni masinõppe suvekool) lingi saatis, teadsin, et see ongi see. Mis sellest, et programmis ei paistnud palju teemasid, millega ma juba tuttav ei oleks – ei saa ju lasta mööda juhust Lissabonis ära käia.

Sõidu ajaks oli mu arvamus suvekoolist aga oluliselt tõusnud. Tuli välja, et sinna ei olegi nii lihtne kohta saada – vaid ligi pooled kandidaatidest võeti vastu. Mina olin õnneks nende hulgas, kuid näiteks minu kaasdoktorant samast uurimisrühmast mitte. Seetõttu tundsin end veidi ka halvasti, kuna tema oli tegelikult selle suvekooli algselt leidnud ning ootas sinna minekut mitu korda entusiastlikumalt kui mina.

Juba mitu nädalat enne kooli aktiivne suhtlus meililistis, tudengid vahetasid infot oma uurimisteemade kohta ning kontakse koostöö tegemiseks, samuti pandi kõigile osalejatele südamele, et tuleks enne kooli algust praktikumimaterjalidele pilk peale heita, sest need kipuvad muidu liiga rasked olema. Ja tõesti, äkitselt tundus, et kõik osalejad tegelevad palju keerulisemate teemadega kui mina ning et suvekool saab pigem raske kui liiga kerge olema.

Sõitsin Lissaboni kaks päeva enne suvekooli algust, et jõuaks natuke ka ringi vaadata. Hotelli lähedal metroost välja astudes oli esimene ehmatus see, et olin justkui kahe mäe vahel, mõlemale poole jäi päris korraliku ja pika kallakuga tee. Seega ükskõik, kummal pool mu hotell asub, kindel on, et iga kord väljas käies pean tükk maad mäest alla ja pärast üles vantsima. Hiljem sain aru, et see pole Lissabonis haruldane –  vist terves linnas polnud kahte paralleelset teed, mis samal tasapinnal asuks. Seega pulss sai korralikku trenni. Üles-alla kõndimist ei lihtsustanud sugugi ka see, et kõik kõnniteed on kaetud pisikeste valgete kivikestega, mis vähemalt minu jalanõude jaoks olid üpriski libedad. Õnneks päris pikali ei käinud, aga palju puudu ka ei jäänud.

Asjad hotelli ära pandud ja veidi uurimistööd tehtud, kuhu minna, seadsin sammud kesklinna poole. Õnneks oli minu “kodu”-metroojaam liinil, mis viis otse kesklinna, vaja sõita vaid mõned peatused (ligi 10 minutit). Üldse oli ühistransport Lissabonis lausa vaimustavalt lihtne ja loogiline, kindlasti kõige paremini toimiv süsteem, mida ma seni kohanud olen.

Esimese asjana astusin sisse ühte Gelateria’sse, kus lubati valida nii palju jäätisepalle, kui topsikusse mahub. Seejärel tahtsin tehtud saada kõige olulisema – sõidu kollase trammiga nr 28. Nimelt sõidab see tramm läbi linna, võimaldades ära näha paljud põhilisemad vaatamisväärsused.

Trammis oli mõnus retro-õhkkond, millele aitas kaasa ka see, et akendel ei olnud klaase ees. Kõik teed on Lissabonis (ja nii palju kui ma nägin, siis ka linna ümbruses) klaustrofoobiliselt kitsad. Arvestades, et ka Eestis panen ma tihtipeale silmad kinni, kui keegi teine autot postide vahele pargib, siis Portugalis liiklemine oli minu jaoks vägagi närvesööv kogemus. Igatahes ronis trammike vapralt mägedest üles-alla, tihtipeale millimeetrise vahega autodest möödudes.

Pikalt ma aga sõitma ei jäänud, sest peagi jõudsime kõrgemale, kust hakkas paistma meri (tegelikult jõgi, aga sellest hiljem). Pikemalt mõtlemata hüppasin trammist välja, et rahulikult jalutada ja vaateid nautida. Eemal paistis Basílica da Estrela (all, pildil) ning otsustasin sinna jalutada.2016-07-19-18-02-15

Kuigi võiks arvata, et selline suur hoone kõrgel mäe otsas paistab igalt poolt silma ja seega ei tohiks väga keeruline olla sinnani teed leida, siis paraku see nii lihtne ei olnud. Pärast mõningaid edutuid katsetusi, mis lõppesid ringiga samas kohas, andsin alla ja jalutasin mere järgi orienteerudes tagasi kesklinna, nautides teel kauneid vaateid ja Portugalile väga iseloomulikke mosaiikpilte.

Edasi viis tee läbi Lissaboni peaväljaku Praça do Comércio, millel asuv hobuse kuju on tihtipeale heaks kohtumispaigaks.

2016-07-19-19-22-45

Kõndisin veel veidi mööda kallast (allpool paar pilti õigustamaks minu ausat eksimust, et see on meri, mitte jõgi!) ning otsisin õhtusöögi jaoks koha, mis ei paistnud hirmkallis. Muidugi tellisin ka klaasi Vinho Verdet – Portugalist pärit magusat valget veini, mida tänu meie naabritele Tartus olin juba varem fännama hakanud.

Reede, 23. september 2016

Konverents läbi, ilm jälle ilus – nagu tellitud oligi. Hommikul käisin poes ja ostsin kaasa kaks Cachacat. Seejärel tegin check-out’i, jättes pagasi hotelli pakihoidu ning läksime A ja A-ga (kohapeal liitusid meiega veel kolm belglast) Cristo Redentori juurde, mis asub Corcovado mäel Tijuca metsa looduspargis. Olime teinud eelmisel päeval broneeringu, kuna trammile, mis läbi metsa üles mäele viib, on muidu praktiliselt võimatu kohta saada.

Sõit trammiga oli juba omaette kogemus, kuivõrd sõitsime läbi troopilise metsa, kus võis näha ahve puude otsas ning ilusaid vaateid linnale. Enne olin Cristo’s üsna pettunud olnud – nimelt lubasid internetiallikad, et kuju on praktiliselt kogu linnast alati nähtav, kuid seda ta siiski (näiteks Copacabana rannalt) ei olnud. Ning kui oligi, siis pisike. Seal kohal olles tundus ta ikka tõesti päris suur.

Pärast otsustasime minna lõunat sööma samasse kohta meie hotelli vastas, kus ma olin esimeselgi päeval käinud. Võtsime kolmekesi takso, belglased teise. A vaatas sõidu algul Google Mapsi ning ütles, et jõuame kohale 30 minutiga, samal hetkel tegi aga taksojuht keset teed isepäise U-pöörde, mispeale A parandas oma väidet: 16 minutiga. Liikluskultuur on üldse Brasiilias vägagi kaootiline. Belglased igatahes jõudsid sööma 20 minutit hiljem kui meie.

Nüüd, päikesevalgel, nägin lõpuks taksoga mööda sõites, kui ilus on Rodrigo de Freitas’e laguun. Veekogu, mille taga kõrged valged hooned, mille taustal omakorda kõrged mäed, mis jätavad mulje, nagu hooned oleks tegelikult üpris pisikesed. Kõik need kihid moodustavad imelise terviku, mida saab nautida laguuni ääres jalutades või sportides. (piltidel jäid puud ja postid kõverad, kuna tegin need sõidu pealt)

Pärast lõunasööki läksime veel R-ga randa. Jalutasime veepiiril, trotsides laineid, mis on Copacabanal üllatavalt tugevad, eriti päris kalda lähedal. See pani kogu mu Rio-reisile täiusliku punkti.

Taksosõit lennujaama oli küll oluliselt pingelisem kui ma ootasin (eeldatud 40 minuti asemel ligi 1.5h), kuid lennujaamas kohal olles käis õnneks kõik väga kiirelt. Jõudsin kohale kell 18.00 ning 18.30 olin juba väravas, 18.40 algas pardaleminek.

Kuigi mu reis algas mitmete takistustega, siis reisi lõpus tundsin end Rios juba päris mugavalt. Tehnika jätsin küll välja minnes alati seifi ning võtsin taskutes kaasa vaid veidi raha, kuid niiviisi tänaval jalutades mingit ohtu küll ei tundnud. Ja mida päevad edasi, seda rohkem tekkis tunne, et Rios on veel nii paljut peidus, mida ma nende väheste päevade jooksul kogeda ei jõudnud.

Neljapäev, 22. september 2016

Konverentsi viimane päev, mis kulges mul loomulikult oma ettekande pärast pabistades. Olin terve konverentsi eelviimane esineja. Vahetult enne sessiooni tekitas M mulle veel stressi, käies minuga slaidid üle, et viimased muudatused teha ning öeldes mulle täpselt kuidas ma rääkima (ikka hästi lähedal mikrofonile) ja kus seisma pean (1 meeter puldist, et ei varjaks slaide, kuid samas oleks köitvam kui lihtsalt puldi taga). Seepeale tundus, et miski minu ettekandes loomulik ei ole ning olin palju rohkem närvis kui enne.

Päris esinemine tuli mul aga imekombel hästi välja. Rääkisin rahulikult ja isegi võrdlemisi ilmekalt :), samuti vastasin küsimustele rahulikult ja kindlalt. M ütles pärast, et vabandust, et ta nii arvas, aga et ta ei uskunud, et ma seda suudan. Ja ausalt öeldes, ega ma isegi päris kindel ei olnud.

Üldse sain väga positiivset tagasisidet. Näiteks, minuga samas sessioonis olnud, veidi kogenum esineja, ütles, et see on parim esimene esinemine, mis ta on näinud :). Keegi ütles veel, et ta üritab minust õppust võtta ja vastata küsimustele nii, et mõtleb ka, mida ütleb, selle asemel, et kiirustama hakata. Ja keegi isegi märkas, et ma olin slaididel värve valinud oma kleidi värvi järgi :). Sisulise poole pealt tuli minuga hiljem rääkima “protsessikaeve isa” W, ütles, et talle meeldis mu ettekanne ja andis paar mõtet edasiseks. Veel tuli keegi Hispaaniast, kes ütles, et tegeleb sama probleemiga, kuid pole mingeid tulemusi veel saanud. Igal juhul – tundsin end selles seltskonnas nüüd veelgi enam omaks võetuna.

bpm2016

Õhtul läksime iisraellaste ja hollandlastega ühte burgerirestorani õhtust sööma. Sisenemisel anti igaühele kaart, mille numbri märkisid teenindajad iga kord üles, kui midagi tellisid. Lahkumisel pidi kaardi esitama ning pärast tasumist said uue kaardi, mis tuli ukse juures turvamehele anda, kinnitamaks, et oled tasunud. Söök oli väga maitsev ja ka üllatavalt hea hinnaga. 30 reaali eest sai suure koduse burgeri + kartulisektorid/caesari salat + kaste. Ka õlu oli külm ja mahedalt hea.

Kolmapäev, 21. september 2016

Teine konverentsipäev. Lõunapausi ajal käisin endale pisikest kotti ostmas, kuna ma ei olnud ühtegi reisile kaasa võtnud, kartes, et ma ei julge seda tänaval kanda. Programm lõppes demosessiooniga, kus esitleti oma praktilisi tööriistu, millest publik pidi valima 5 lemmikut. Hindeid jagades toimus aga tõeline onupojapoliitika, mis tähendas, et oma tegelikult lemmikule sain anda alles neljanda koha 🙂 (õnneks ta võitis sellest hoolimata).

Lasime M-ga varsti demodelt jalga ning läksime randa kookospähklist kookosvett jooma. Kuna M on ise Kesk-Ameerikast pärit, teadis ta täpselt, kuidas see käib. Pärast kõrrega pähkli seest vee joomist tuleb pähkel katki teha ning ühe kooretükiga kaapida sisekoore küljest valkjat limast ollust, mis peaks olema eriti hea. Paraku minu kookospähkel osutus selliseks, millel seda ollust ei olnudki.

Seejärel kiirustasime hotellist läbi, et jõuda bussile, mis viis konverentsiõhtusöögile. Bussis oli ka giid, kes rääkis, kust me läbi sõidame, aga kuna oli juba pime, siis aknast midagi eriti ei näinud ning kuna Eesti aja järgi oli juba minu uneaeg, siis jäin peaaegu et magamagi. Enne õhtusööki pandi meid veel kesklinnas maha, et saaksime 30 minutit ringi käia. Jalutasime C ja F-ga ümber “homse muuseumi” (Museu do Amanhã) ning siis oligi aeg otsas. Olympic Boulevardile Kobra maali vaatama ei jõudnudki.

Õhtusöök toimus Rio Scenarium’is Lapa linnajaos, mis olevat parim koht pidutsemiseks. Sisse jõudes pakuti muidugi kohe Caipirinha’sid ning krabasin endale grenadilliga (passionfruit) versiooni. Hiljem käisid jutud, et need olid Cachaca asemel hoopis vodkaga tehtud, seega Caipiroskad. Igaljuhul on grenadill minu arvates üks maistvamaid puuvilju, kuigi olen teda ainult kastmete, siirupi ning Caipiroska sees proovinud. Õhtusöök oli kõike muud kui traditsiooniline kolmekäiguline. Kelnerid käisid pidevalt suurte kandikutega mööda, kust sai endale napsata snäkke ja jooke.

Õhtusöögil oli ka lühike programm järgmise aasta konverentsikoha (Barcelona) ja igasuguste võitjate väljakuulutamiseks. Üllatuslikult sain ka mina auhinna: Best Paper Award. Seda küll ühe teise artikli eest, kus ma olin kuues, viimane autor. Auhind oli siiski tore: seinaplaadike ning kena puidust puu rohelise mõtteviisi propageerimiseks.

cs7rmo2vuai5-ma

Ja siis algas samba. Või disko. Igatahes tantsisid praktiliselt kõik osalejad, noored ja vanad, ühes massis erinevat tüüpi muusika saatel. Sain isegi veidi midagi salsa-laadset proovida. Kuigi tundus, nagu konverents oleks juba lõppenud (ja enamik jäidki hommikuni pidutsema), ootas mind järgmisel päeval veel ees ettekanne ning seega läksin keskööl ametliku bussiga koju.

Teisipäev, 20. september 2016

Päris konverentsi esimene päev. Ilm oli konverentsi ajaks “turned off”: vihmane ja pilvine. Vihm oli küll hästi pehme, nii et isegi vihmavarju ei viitsinud kaasa võtta. Üldiselt möödus see päev üsna elamustevaeselt ning läksin õhtul varakult hotelli, et oma esitlust lihvida.

Esmaspäev, 19. september 2016

Esimene konverentsipäev. Tegelikult küll workshopid, aga siiski, kohale tuli minna. Mõtlesin, et Rios ikka keegi väga ametlikke riideid ei viitsi kanda ja läksin oma lühikeste teksade ja ketsidega. Selgus, et konverentsi inimesed ikka viitsivad küll. Kõik olid oma tavapärase stiiliga – viisakate kingade ja pikkade pükste, isegi triiksärkidega.

Peab tunnistama, et konverentsi koht oli küll imeline valitud. Hotell asus praktiliselt ranna ääres, nii et kohvipausi ajal avanes järgmine vaade Copacabana rannale: cs-fbikwaaqar4y

Pärast lõunat sattusin juhendajaga rääkima, kus ma mainisin, et tahaks natuke rohkem linna näha. Tema vastas, et kui üldse, siis täna on see päev, kus mingit osa programmist vahele jätta. 10 minuti pärast asusimegi tema ja R-ga teele Pão de Açucar ehk Suhkrupea mäe poole.

Suhkrupeale saab kaheosalise köisraudtee kaudu: kõigepealt viib see lähedaloleva madalama mäe peale ning teine raudtee sealt edasi Suhkrupeale. Hind ei olnud just odav, aga kui esitasin maksmiseks oma pangakaardi, mis juhtumisi on ka mu ISIC kaart, siis keelebarjääri tõttu sain hoopis 50% soodustust, mis muidu oli mõeldud kuni 21-aastastele õpilastele. Maksta mul kaardiga küll ei õnnestunud.

Paraku oli ilm selleks ajaks juba pilviseks keeranud, mistõttu vaade ei olnud küll parim võimalik, kuid siiski vägev.

Seejärel kiirustasime tagasi konverentsipaika, kus leidis aset tervitusvastuvõtt. Pean tunnistama, et pakutud snäkid olid väga harjumatu maitsega, mis mulle eriti ei istunud. Mängima tuli ka tore bändike, kes istusid omaette ringis ja musitseerisid.

Kui vastuvõtt läbi, otsustati minna edasi sambaklubisse. Väljavalitud klubi osutus aga väga pisikeseks, samal ajal kui meie seltskond oli kasvanud päris suureks, mistõttu istusime maha lihtsalt ühes pubis/baaris.

Kõik tellisid endale Caipirinha (veel üks Brasiilia “must-try”) ning snäkke, mis mu arvamust brasiiliapärasest toidust jällegi tõstsid. Kuigi sambast jäime ilma, oli õhtu siiski päris vahva. M kõrval istuv naine oli pärit Sevillast ning näitas pilte nende Sevillanasest (esimene tants, mida me flamenkos õpime). M pakkus pooleldi naljatledes, et ma võiksin 3 kuud Sevillas lähetuses veeta, saades kleidi ja juustesse käiva lille pealekauba, eelduseks aga, et ma enne Brisbane’is konverentsiartikli saan :).

Ausalt öeldes olid Caipirinha’d palju kangemad kui ma arvasin ning õhtul (ja veel järgmisel hommikul 🙂 ) oli pärast vaid kahte klaasi päris halb olla. Nüüd kodus seda jooki ise tehes saan aru küll, miks. Nimelt koosneb traditsiooniline Caipirinha põhimõtteliselt kolmest koostisosast: suhkruroost alkohol nimega Cachaça (45%), laim ja suhkur, serveerituna jääga.