Pühapäev, 24. juuli 2016

Pühapäev oli ainus vaba päev, mis meile keset suvekooli jäeti. Otsustasime seda kasutada Sintra külastamiseks, mis on Lissabonist ligi tunni aja pikkuse rongisõidu kaugusel olev piirkond mitmete ühkete lossidega, mille Portugali aadlikud sinna kunagi rajanud on.

Sintra on aga ülimalt populaarne turistide seas ning internetist leidub mitmeid soovitusi ja skeeme, kuidas oma külastust võimalikult meeldivalt planeerida. Esiteks, tuleb vältida nädalavahetust. Meil oli see aga ainus võimalus Sintrasse minemiseks. Teiseks, valida päev, mis ei ole liiga palav. Ilmateate järgi tulevat meil aga suvekooli kõige kuumem päev. Kolmandaks, minna kohale hommikul võimalikult vara. Seda soovitust järgida üritades kohtusime J, R, S ja A-ga hommikul rongijaamas, kuid piisavalt energilised me siiski ei olnud ning jäime ühest rongist maha.

Sintras asub iga loss eri mäe otsas, mistõttu jala liikumine tähendab mitut tundi rasket matka ja ronimist. Kella 11 paiku Sintrasse jõudes oli aga päike juba kõrgel ja ilm oli nii kuum, et kõndida üldse enam ei tahtnud. Seega läksime bussi peale nagu kõik teised turistidki ja sõitsime esimese lossini – Moorish Castle. Minule jättis see loss oma uhkete kivimüüridega Šoti- või Iirimaaliku mulje. Matkamisest väheks küll ei jäänud, üles kindlusesse tuli siiski omajagu maad jala ronida.

2016-07-24-12-06-06

Kindlusest oli näha ka meie järgmist sihtkohta, mis on Sintra kuulsaim vaatamisväärsus – Pena palee.

2016-07-24-12-09-17

Pena palee omapära seisneb palee idamaises stiilis.

2016-07-24 14.22.11.jpg

Paleest aga uhkemgi on palee juurde kuuluv hiiglaslik park, kus leidub kõike alates inglise aiast kuni farmiehitisteni. Paraku jõudsime sellest läbi käia vaid killukese. Kõigepealt ronisime piirkonna kõrgeimasse tippu, kust avaneb paleele hea kaugvaade.

2016-07-24 15.12.16.jpg

Kuna kell oli juba palju ning kõhud tühjad, siis kiirustasime läbi pargi tagasi bussi peale, tee peal sõnajalametsi imetledes.

DSC_1104.JPG

pic by Roger

Sintrasse jäi veel nii mõnigi vägev loss, kuhu me ei jõudnud. Tahtsime kindlasti ära käia Cabo da Rocas – Mandri-Euroopa läänepoolseimas tipus. Sinna sai Sintrast otse bussiga, mis osutus minu kõige jubedamaks reisikogemuseks. Sõit võttis üle 40 minuti, mille pidime püsti seisma, kusjuures terve tee oli jubedalt käänuline ja mägine. Tee oli paljudes kohtades ka nii kitsas, et vastassuunas sõitjad ei mahtunud meie bussist mööda. Päris omapärane kogemus oli, kuidas buss üritas teosammul vastassuunast tulevast autost millimeeter haaval mööda nihverdada.

Cabo da Rocalt avanes vaimustav vaade ookeanile. Istusime seal lihtsalt mõnda aega kaljuserval ja nautisime hetke. Kujutasin ette, et olengi maailma lõpus ja ei tea, et kuskil ookeani taga on veel Ameerika.

img_5974

pic by Roger

2016-07-24 18.16.48.jpg

img_5963

pic by Roger

Kuna koht oli tõesti ilus, tekkis osadel tahtmine alla ookeani juurde minna. Ametlikku teed selleks polnud ning väidetavalt on see üsna ohtlik ettevõtmine. Mina ja S olime juba päevast nii väsinud, et seda ettevõtmist kaasa teha ei viitsinud. Seega läkski meie seltskond lahku ning sõitsime S-ga läbi Cascais tagasi Lissaboni.

Mõtlesime õhtusöögiks minna ühte Lissaboni parimasse mereandide restorani. Kohale jõudes nägime aga pikka saba inimestest, kes restorani sissepääsu ootavad. Seega läksime lihtsalt igaüks oma hotelli. Õhtusöögiks otsustasin oma sagedase tagavaravariandi kasuks – McDonalds.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s