Kolmapäev, 27. juuli 2016

Täna tundsin end jälle veidi seltskondlikumana ning mõtlesin, et võiks õhtul midagi inimeste seltsis teha. Mõned tuttavad plaanisid minna Sao Jorge kindlusesse, kus ma juba olin käinud, seega leppisime kokku, et kohtun nendega hiljem õhtusöögi ajal.

Ei tahtnud aga aega niisama surnuks lüüa, seega hüppasin metroosse ja sõitsin kesklinna. Lissabon oli mulle juba nii koduseks saanud, et täpselt nii see tunduski – hops! ja kohal. Mõtlema enam ei pidanud, liiklesin automaatselt.

Kasutasin veel juhust šoppamiseks, Portugalis olid hinnad ikkagi odavamad kui Eestis. Kuna tuju oli hea, ei häirinud mind ka need paar juhust, kui inimesed tänaval rääkima tulid (ilmselt üksinda liikuv heledajuukseline neiu jääb seal silma). Kõige vahvam oli see, kui üks kena tõmmu noormees mult küsis, kas räägin portugali või inglise keelt ning vastuse saanuna paistis siiralt üllatuvat: “Tõesti või?! Sa näed nii brasiillase moodi välja!”. Hakkasin naerma ja vastasin, et see on vist tõesti esimene ja viimane kord, kui keegi mind brasiillaseks peab :).

Varsti sain tuttavalt sõnumi väga üldiste juhistega selle kohta, kus nad õhtust söövad. Nime sellel restoranil ei olnudki, teada oli vaid tänava nimi ning et see asub kuskil kindluse läheduses. Hämmastaval kombel suutsin selle üles leida ja sain ka valge veini sangria ära proovida (punane on parem). Kõik aga olid järgmise päeva teemast deep learningust nii huvitatud, et läksime varakult koju.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s