Esmaspäev, 25. juuli 2016

Suvekooliga samal ajal sattus Lissaboni ka purjekate üritus The Tall Ships Races. Nimelt olid purjekad alustanud oma teekonda juuli esimeses pooles Antwerpist Belgias, jõudsid 22. juulil Lissaboni, kus nad seisid 4 päeva, ning seejärel jätkasid oma teekonda Cadizi ja Coruna poole Hispaanias. Nende nelja päeva jooksul toimus purjekatega seoses mitmeid üritusi, muuhulgas sai mõnede peal ise ringi käia.

Kahjuks ei olnud ma eelmisel kolmel päeval muude tegevuste tõttu üritustele jõudnud ning otsustasin täna teise poole koolipäevast vahele jätta ja vaatama minna, kuidas purjekad lahkuvad. Kahjuks osutus see aga pettumuseks. Purjekad seisid kaldast kaugel, paadisõite nende vahel enam ei toimunud ning tundus, et üldse on kõik üritused lõppenud ja asjad juba kokku pakitud.

2016-07-25-13-35-59

Tagasi kooli ka ei viitsinud minna, seega jalutasin mööda kallast kesklinna. Sellel teekonnal saigi mulle selgeks, et Lissabonis on jõgi, mitte meri :). Nimelt pakkusid mitmed paadikesed “jõekruiise imeliste vaadetega Lissabonile”.

Otsustasin käia praamiga üle jõe Cacilhases, kus ühe blogi kohaselt on Lissaboni parim restoran üldse, Ponto Final. Praam töötas sama ühistranspordi süsteemi alusel nagu metroo ja bussidki. Sarnaselt Tallinnale on Lissabonis kasutusel rohelised kaardid (neil küll lihtsad, papist), millele saab raha laadida. Kui ma vahetult pärast Portugali saabumist lennujaamas mõtliku näoga seisin ja üritasin aru saada, kuidas metroopiletit osta, jooksis minust väikese vahega mööda kaks lennuki peale kiirustavat inimest, kes oma rohelised kaardid mulle pihku pistsid. Ühel oli veel peal paar tundi päevapiletit ning teisel mõned eurod raha.

Praamiga sõites õnnestus mul ühte lahkuvat purjekat ka natuke lähemalt näha :).

2016-07-25 15.24.45.jpg

Cacilhases tundsin kohe, et “vaib” on muust Lissabonist väga erinev. Veidi depressiivne, aga samas romantiline, tekkis tunne, nagu oleksin kuskil pisikeses kalurikülas. Hakkasin jalutama mööda teed, mis ühelt poolt piirnes jõekalda ning teiselt poolt tihedalt graffiti-ga kaetud seinamüüriga.

Väga mugav oli, et peagi hakkaski paistma otsitud restoran oma kollaste päiksevarjudega.

2016-07-25 15.43.26.jpg

Tellisin blogist saadud soovituste kohaselt tomatiriisi frititud pisimakrellidega. Toit oli väga hea ja ports hirmus suur, nii et kahele inimesele oleks vist ka piisanud. Väga mõnus oli – nautisin vaadet üle jõe Lissabonile, seltsiks vaid väike pudelike Vinho Verdet. Tegelikult oli see minu jaoks kogu reisi lemmikhetk, killuke tõelist puhkust ja rahu. Olla kuskil, kus keegi mind ei tunne ja mina omakorda teiste jutust aru ei saa, lihtsalt nautida päikest ja vaadet ja head toitu.

Mõne aja pärast sundisin end siiski üles tõusma ja edasi minema. Päris raske oli küll, sest toitu oli palju ja tänu emalt saadud kasvatusele, et toidu raisata ei tohi, olin isegi kalapead ära söönud :). Cacilhase kuulsaim vaatamisväärsus on mäe otsas asuv Cristo Rei kuju. Mäe otsa saab sõita liftiga, mille eest tuleb sümboolset tasu maksta. Kasutasingi lifti ja sõitsin üles.

2016-07-25-17-19-442016-07-25-17-20-00

Kuju juurde aga matkata ei viitsinud, jalutasin lihtsalt läbi asula tagasi allapoole, praami peale.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s