Teisipäev, 19. juuli 2016

Sel suvel otsustasin kasutada ära oma doktorandistaatust ja käia mõnes suvekoolis. Ja ikka sellises, mida korraldatakse kuskil imelises kohas, kus ma veel käinud ei ole. Kui juhendaja kevadel LxMLS (Lissaboni masinõppe suvekool) lingi saatis, teadsin, et see ongi see. Mis sellest, et programmis ei paistnud palju teemasid, millega ma juba tuttav ei oleks – ei saa ju lasta mööda juhust Lissabonis ära käia.

Sõidu ajaks oli mu arvamus suvekoolist aga oluliselt tõusnud. Tuli välja, et sinna ei olegi nii lihtne kohta saada – vaid ligi pooled kandidaatidest võeti vastu. Mina olin õnneks nende hulgas, kuid näiteks minu kaasdoktorant samast uurimisrühmast mitte. Seetõttu tundsin end veidi ka halvasti, kuna tema oli tegelikult selle suvekooli algselt leidnud ning ootas sinna minekut mitu korda entusiastlikumalt kui mina.

Juba mitu nädalat enne kooli aktiivne suhtlus meililistis, tudengid vahetasid infot oma uurimisteemade kohta ning kontakse koostöö tegemiseks, samuti pandi kõigile osalejatele südamele, et tuleks enne kooli algust praktikumimaterjalidele pilk peale heita, sest need kipuvad muidu liiga rasked olema. Ja tõesti, äkitselt tundus, et kõik osalejad tegelevad palju keerulisemate teemadega kui mina ning et suvekool saab pigem raske kui liiga kerge olema.

Sõitsin Lissaboni kaks päeva enne suvekooli algust, et jõuaks natuke ka ringi vaadata. Hotelli lähedal metroost välja astudes oli esimene ehmatus see, et olin justkui kahe mäe vahel, mõlemale poole jäi päris korraliku ja pika kallakuga tee. Seega ükskõik, kummal pool mu hotell asub, kindel on, et iga kord väljas käies pean tükk maad mäest alla ja pärast üles vantsima. Hiljem sain aru, et see pole Lissabonis haruldane –  vist terves linnas polnud kahte paralleelset teed, mis samal tasapinnal asuks. Seega pulss sai korralikku trenni. Üles-alla kõndimist ei lihtsustanud sugugi ka see, et kõik kõnniteed on kaetud pisikeste valgete kivikestega, mis vähemalt minu jalanõude jaoks olid üpriski libedad. Õnneks päris pikali ei käinud, aga palju puudu ka ei jäänud.

Asjad hotelli ära pandud ja veidi uurimistööd tehtud, kuhu minna, seadsin sammud kesklinna poole. Õnneks oli minu “kodu”-metroojaam liinil, mis viis otse kesklinna, vaja sõita vaid mõned peatused (ligi 10 minutit). Üldse oli ühistransport Lissabonis lausa vaimustavalt lihtne ja loogiline, kindlasti kõige paremini toimiv süsteem, mida ma seni kohanud olen.

Esimese asjana astusin sisse ühte Gelateria’sse, kus lubati valida nii palju jäätisepalle, kui topsikusse mahub. Seejärel tahtsin tehtud saada kõige olulisema – sõidu kollase trammiga nr 28. Nimelt sõidab see tramm läbi linna, võimaldades ära näha paljud põhilisemad vaatamisväärsused.

Trammis oli mõnus retro-õhkkond, millele aitas kaasa ka see, et akendel ei olnud klaase ees. Kõik teed on Lissabonis (ja nii palju kui ma nägin, siis ka linna ümbruses) klaustrofoobiliselt kitsad. Arvestades, et ka Eestis panen ma tihtipeale silmad kinni, kui keegi teine autot postide vahele pargib, siis Portugalis liiklemine oli minu jaoks vägagi närvesööv kogemus. Igatahes ronis trammike vapralt mägedest üles-alla, tihtipeale millimeetrise vahega autodest möödudes.

Pikalt ma aga sõitma ei jäänud, sest peagi jõudsime kõrgemale, kust hakkas paistma meri (tegelikult jõgi, aga sellest hiljem). Pikemalt mõtlemata hüppasin trammist välja, et rahulikult jalutada ja vaateid nautida. Eemal paistis Basílica da Estrela (all, pildil) ning otsustasin sinna jalutada.2016-07-19-18-02-15

Kuigi võiks arvata, et selline suur hoone kõrgel mäe otsas paistab igalt poolt silma ja seega ei tohiks väga keeruline olla sinnani teed leida, siis paraku see nii lihtne ei olnud. Pärast mõningaid edutuid katsetusi, mis lõppesid ringiga samas kohas, andsin alla ja jalutasin mere järgi orienteerudes tagasi kesklinna, nautides teel kauneid vaateid ja Portugalile väga iseloomulikke mosaiikpilte.

Edasi viis tee läbi Lissaboni peaväljaku Praça do Comércio, millel asuv hobuse kuju on tihtipeale heaks kohtumispaigaks.

2016-07-19-19-22-45

Kõndisin veel veidi mööda kallast (allpool paar pilti õigustamaks minu ausat eksimust, et see on meri, mitte jõgi!) ning otsisin õhtusöögi jaoks koha, mis ei paistnud hirmkallis. Muidugi tellisin ka klaasi Vinho Verdet – Portugalist pärit magusat valget veini, mida tänu meie naabritele Tartus olin juba varem fännama hakanud.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s