Laupäev, 17. september 2016

Hommikul ärkasin kell 4 (Eesti 10) ning pidin seega 2 tundi ootama, et hommikusööki süüa. Pistikute osas nii palju, et tõepoolest oli volte Euroopa 220 asemel 127. See aga sobis kõigile minu kaasasolnud seadmetele. Veidi probleeme tekitas ainult see, et pistikupesad olid väga kitsad, kuid õnneks anti hotelli valvelauast allkirja vastu sobiv otsik.

Hommikusöök oli üsna euroopalik buffet, kuigi puuviljavalik oli küll mitmekesisem. Kasutasin juhust uusi asju proovida, millest kõige meeldejäävam oli vist guajaav. Muidugi olid maitsvad ka vahvlid iirisekreemiga :). Minu esimene kogemus brasiillaste halva inglise keele oskusega leidis aset just hommikusöögil, kui katsusin kohvi asemel teed küsida. “Tea” ja “tee” ei olegi nii universaalselt kõlavad sõnad, nagu ma arvanud olin. Saime küll asja lahendatud ning teenindaja vabandas, et ta üritab küll inglise keelt õppida, aga kõiki sõnu veel ei oska.

Omapärane oli see, et igal pool paistis olevat väga palju tööjõudu. Näiteks hommikusöögil oli kohal umbes 4 teenindajat, kes sujuvalt rolle vahetasid, kuid enamiku ajast lihtsalt seisid ja ootasid, kas kellelgi on kohvi juurde vaja. Samuti oli hotelli ukse ees pidevalt 3-4 uksehoidjat, kes vajadusel taksosid tellisid, kuid üldiselt lihtsalt üksteise või muude tuttavatega lobisesid.

Kuna pagasit mul ei olnud (ning seega ka midagi neist casual riietest, mille spetsiaalselt hankinud olin), otsustasin šoppama minna. Guugeldades avastasin, et Copacabanast viib tasuta buss Rio Sul ostukeskusesse. Ka hotellist kinnitati, et selline buss käib ja väljub hotellist üle tee Post 5 juurest. Seadsingi siis sammud randa, jalas saapad, seljas pikad teksad, kampsun ja igaks juhuks ka sall, sest olin ju ikkagi veel külmetunud. Päris veider tunne oli küll, kuna ilm oli kuum ning vastu tulid mulle valdavalt plätudes ja rannariietes inimesed.

Üle tee saamine osutus ka üllatavalt keeruliseks. Nimelt tegeleti parajasti järgmise päeva paraolümpia maratoni jaoks teepiirete ülesseadmisega. Seega tuli tükk maad ühes suunas käia, et üle tee saada, ning seejärel tagasi. Post 5 juurde ma jõudsin ning seal ka tükk aega lauspäikese käes ootasin, kuni hakkasin aru saama, et sellel teepoolel on vist liiklus suletud – ühtegi autot mööda ei sõitnud. Mis siis ikka – läksin hotelli tagasi ja selgitasin asja.

Abivalmis hotellipoiss ei saanud kahjuks helistades teada, mis kaudu buss sel päeval sõidab ning soovitas mul kasutada sinnasõiduks ühistransporti. !!. Enne sõitu olin kuulnud Rio ühistranspordi kohta ainult negatiivset ning olin endiselt vägagi ettevaatlik väljas käies. Võtsin aga julguse kokku ning läksingi bussi peale.

Sõit laabus üllatavalt meeldivalt ning bussijuht isegi andis mulle märku kui ostukeskuse peatus saabuma hakkas. Esimese asjana läksin Starbucksi ja jõin ühe suure kohvi (Starbucksi endiselt Eestis ei ole, seega on see midagi eksootilist, mida välismaal peab tegema 🙂 ). Järgmiseks võtsin eesmärgiks oma saabastest vabaneda ning otsisin üles kohaliku kuulsa varbavaheplätu tootja – Havaianase – poe. Lahkusin sealt plätudega, mis toas on mustvalge sisetallaga, kuid päikese käes ilmuvad värvilised maasikad ja kiivid.

Hädavajalik oli ka uus pluus leida, sest reisil seljas olnud pikavarrukalisega küll Rios välja minna ei tahtnud. Minu üllatuseks oli aga kõik (riided, kosmeetika, toit) Rios väga kallis. Otsustasin, et ostan vähemalt midagi ilusat, kui nagunii kallis on, ning avastasin endale vägagi meeldiva moebrändi – Siberian.

Veel oli vaja apteegist mingit probleemse naha näopuhastusgeeli. Nagu kõigis ülejäänud poodideski, otsiti mulle apteegis see üks ja ainus teenindaja, kes veidi inglise keelt rääkis. Ta sai kenasti aru, mida ma soovin, ning küsis, kas tahan “soup’i”. Hetkelise mõttepausi järel sain aru, mida ta mõtleb, ning selgitasin, et ta mõtleb tegelikult “soap”. Tema vastu, et “No, S-O-A-P, soup.”. Tänasin abi eest ja vastasin, et katsun ise endale vajaliku leida.

Enne keskusest lahkumist otsustasin proovida ära ka ühe Brasiilia “must-try” acai. Nimelt söövad nad acai marju külmalt purustatuna, nagu pehmet sorbetti. Tellisin suure portsu kiirtoiduketist nimega Bibi. Minu maitse jaoks oli see aga läägelt magus ja külmetunud kurgule ka mitte parim valik. Seega viskasin kahjuks enamuse minema. Leidsin üles ka tasuta bussi, mis hotelli juurde tagasi viis. Oli vaja vaid öelda oma hotelli nimi ning buss pani mind vastava tänava otsas maha.

Õhtusöögiks ei julgenud ka üksi kuigi kaugele minna, seega kõndisin hotellist üle tee oleva restoranini. Paljud toidud olid mõeldud kahele (üksi tellida saab 60% hinnaga), kuid saadaval oli ka päevamenüü, mis koosnes eelroast, põhiroast ja magustoidust ning oli ligi poole odavam kui kahe inimese road. Tellisingi päevapakkumise, mis osutus vägagi maitsvaks. Põhiroaks oli krevetikaste riisiga ja pulbritaolise massiga, mida ma sel hetkel veel süüa ei osanud (hiljem sain teada, et seda tuleb lihtsalt kastmega koos süüa nagu tavalist toitu). Magustoiduks oli aga vailjejäätis karamellikastmes kookoshelvestega.. mm… :). Toit oli imehea, kuid hind, millele ma esialgu suurt tähelepanu ei pööranud (nähes et see on poole odavam kui tavaline põhiroog!) ka päris krõbe, 66 reaali, mis on ligi 20 eurot. Lisandus arvele märgitud teenindustasu ning jätsin ka tippi (küsisin teenindajalt, kas neil on komme lisaks teenindustasule ka tippi jätta ja ta vastas “why not”, kuigi hiljem sain teada, et vajalik poleks see olnud).

Läksin tagasi hotelli, lahendasin ristsõnu ning ajavahega mittekohanenuna jäin jällegi üsna varakult magama.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s