Esmaspäev, 19. september 2016

Esimene konverentsipäev. Tegelikult küll workshopid, aga siiski, kohale tuli minna. Mõtlesin, et Rios ikka keegi väga ametlikke riideid ei viitsi kanda ja läksin oma lühikeste teksade ja ketsidega. Selgus, et konverentsi inimesed ikka viitsivad küll. Kõik olid oma tavapärase stiiliga – viisakate kingade ja pikkade pükste, isegi triiksärkidega.

Peab tunnistama, et konverentsi koht oli küll imeline valitud. Hotell asus praktiliselt ranna ääres, nii et kohvipausi ajal avanes järgmine vaade Copacabana rannale: cs-fbikwaaqar4y

Pärast lõunat sattusin juhendajaga rääkima, kus ma mainisin, et tahaks natuke rohkem linna näha. Tema vastas, et kui üldse, siis täna on see päev, kus mingit osa programmist vahele jätta. 10 minuti pärast asusimegi tema ja R-ga teele Pão de Açucar ehk Suhkrupea mäe poole.

Suhkrupeale saab kaheosalise köisraudtee kaudu: kõigepealt viib see lähedaloleva madalama mäe peale ning teine raudtee sealt edasi Suhkrupeale. Hind ei olnud just odav, aga kui esitasin maksmiseks oma pangakaardi, mis juhtumisi on ka mu ISIC kaart, siis keelebarjääri tõttu sain hoopis 50% soodustust, mis muidu oli mõeldud kuni 21-aastastele õpilastele. Maksta mul kaardiga küll ei õnnestunud.

Paraku oli ilm selleks ajaks juba pilviseks keeranud, mistõttu vaade ei olnud küll parim võimalik, kuid siiski vägev.

Seejärel kiirustasime tagasi konverentsipaika, kus leidis aset tervitusvastuvõtt. Pean tunnistama, et pakutud snäkid olid väga harjumatu maitsega, mis mulle eriti ei istunud. Mängima tuli ka tore bändike, kes istusid omaette ringis ja musitseerisid.

Kui vastuvõtt läbi, otsustati minna edasi sambaklubisse. Väljavalitud klubi osutus aga väga pisikeseks, samal ajal kui meie seltskond oli kasvanud päris suureks, mistõttu istusime maha lihtsalt ühes pubis/baaris.

Kõik tellisid endale Caipirinha (veel üks Brasiilia “must-try”) ning snäkke, mis mu arvamust brasiiliapärasest toidust jällegi tõstsid. Kuigi sambast jäime ilma, oli õhtu siiski päris vahva. M kõrval istuv naine oli pärit Sevillast ning näitas pilte nende Sevillanasest (esimene tants, mida me flamenkos õpime). M pakkus pooleldi naljatledes, et ma võiksin 3 kuud Sevillas lähetuses veeta, saades kleidi ja juustesse käiva lille pealekauba, eelduseks aga, et ma enne Brisbane’is konverentsiartikli saan :).

Ausalt öeldes olid Caipirinha’d palju kangemad kui ma arvasin ning õhtul (ja veel järgmisel hommikul 🙂 ) oli pärast vaid kahte klaasi päris halb olla. Nüüd kodus seda jooki ise tehes saan aru küll, miks. Nimelt koosneb traditsiooniline Caipirinha põhimõtteliselt kolmest koostisosast: suhkruroost alkohol nimega Cachaça (45%), laim ja suhkur, serveerituna jääga.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s