Reede, 16. september 2016

Septembris 2016 jõudis kätte kauaoodatud BPM (Business Process Management) konverents Rio de Janeirosse. Olin oma artikli üsna napilt sinna aktsepteeritud saanud. Reviewer’ite tagasiside oli piiripealne ning otsuseks “conditionally accepted”, mis tähendas et pidin enne lõplikku jah-sõna veel mõnigaid suuremat sorti muudatusi tegema, millest põhiliseks oli teise andmestikuga tehtud eksperimentide lisamine.

Kuigi olin sellest ajast saadik, kui asukoht eelmise aasta konverentsil välja kuulutati, Riosse saamist väga lootnud ja oodanud, olin ka omajagu hirmul turvalisuse pärast. Korra nägin enne sõitu sellest isegi õudusunenägu. Igatahes valmistusin reisiks tükkmaad põhjalikumalt kui tavaliselt: šoppasin endale casual riideid, et võimalikult kohalik ehk carioca-lik välja näha. Nii palju, kui see mul oma heledate juuste tõttu üldse võimalik on. Soetatud said lühiksed teksad, must topp ning ketsid. Samuti tegin varuks mõned värvilised passikoopiad, mida linna peal liikudes kaasas kanda, et mitte passist ilma jääda. Õppisin ka Duolingo kaudu portugali keelt, kuivõrd kohalikud inglise keelega eriti hakkama ei pidavat saama. Paraku keeleõppest seekord suurt midagi külge ei jäänud, aga Duolingo oli ikka päris sõltuvust tekitav küll. Loodetavasti tekib kunagi vajadus seda veel kasutada.

Reis algas mul üsna ebameeldivalt. Nimelt olin kaks päeva enne haigeks jäänud: kurk valus, kerge nohu ja üldse natuke haiglane tunne. Varusin reisiks kaasa kõikvõimalikke arstimeid alates kurgukommidest ja nohuravimist kuni probiootikumide ja kõhukinnistiteni välja (Rios pidavat turistidel aeg-ajalt vaevused tekkima, kuna kraanivesi ning näiteks tänavatoit võivad halbu baktereid sisaldada). Nagu Anna oli hoiatanud, oli külmetuse tõttu lennuki maandumine vägagi ebameeldiv kogemus. Üks kõrv valutas nii hirmsasti, et tahtsin karjuda. Rääkimata sellest, et ta terveks ülejäänud päevaks lukku jäi, nii et ma midagi aru ei saanud, kui turvatöötajad minuga rääkisid. Üks meeldiv kogemus oli seejuures ka – kui üritasin Amsterdami lennujaamas tee asemel kuuma vett osta, et endale ingveri-segu-pulbrist ravijooki teha, siis anti see mulle hoopis tasuta :).

Pärast 11-tunnist Amsterdami-Rio otsa (kokku oli reis algusega Tartust kestnud 23 tundi), mille jooksul väga liigutada ei saanud, kuna olin surutud akna juurde nurka, olin endiselt haiglane ja kõrvad lukus. Loomulikult selgus, et minu pagas ei olnud teisele lennule jõudnud ning saabub järgmisel päeval samal ajal, kusjuures kohale toimetatakse ülejärgmise päeva hommikul. Ega imestada tegelikult polnud, sest esimene lend oli 30 minutit hilinenud (Air Baltic). Siiski oli see üsna ebameeldiv üllatus.

Olin enne Riosse tulekut taksode kohta omajagu uurinud ja ebameeldivatest seikadest kuulnud. Vältida tuleks eelkõige neid, kes tulevad lennujaamas sinu juurde ise pakkuma – olevat kallid ja mitte kuigi usaldusväärsed. Mõistlikud valikud on kollased taksod (veidi odavamad) ning kõige turvalisemad on raadiotaksod, mida saab ainult telefoni teel tellida ning on mõnevõrra kallimad. Turistiinfost soovitati mulle hoopis bussi võtta – sõitvat Cobacabanal üsna minu hotelli lähedusse ja olevat päris odav. Esialgu otsustasingi selle variandi kasuks, kuid ei leidnud kohe õiget peatust/bussi üles ning kuna olin eelarvamuste tõttu üsna hirmul ning pagasi mittesaabumise pärast ka ähmi täis, otsustasin siiski takso võtta.

Lennujaamas oli kõrvuti kaks taksoputkat. Esimesel pidavat maksma sõit Copacabanasse u 140 reaali (vist raadiotakso), teisest tuli kohe üks mees juurde, ütles, et on ise taksojuht ning sõit on fikseeritud hinnaga 88 reaali. Vaatasin hetke kahtlustava pilguga taksojuhti ning otsustasin, et ehk ta ikkagi ei ole kriminaal ning läksingi ja istusin taksosse (juht veel küsis, kas mul pagasit ei ole… aitäh meelde tuletamast, aga ei – “I travel light”).

Taksosõit sujus päris ladusalt. Oli juba pime, seega eriti välja ei näinud, aga silma jäi siiski suur silt “22 BPM”, mis tähendas küll “Batalhão de Polícia Militar”, aga muigasin siiski omaette, et ju siis olen ikka seal, kus ma parasjagu olema pean (22 on minu õnnenumber ning BPM minu eriala valdkonna ning ka konverentsi nimi lühendatult). Mul oli ikka pea päris sassis, sest ähmaselt mäletan hotelli juurde jõudes taksojuhti küsimas, kas ma soovin tšekki ning ennast ütlemas “ei” (tegelikult tuleb igalt poolt, eriti taksost, tšekke koguda ja alles hoida, kuna nende alusel töökoht kompenseerib kulutused).

Hotelli vastuvõtt oli meeldiv ning pood oli hotellist üle tee. Jätsin asjad tuppa, võtsin kaasa vaid veidike raha ning ostsin endale mõned elementaarsed kosmeetikatarbed ja joogivett (kraanivett ei soovitata juua). Kuigi kell oli alles 20, siis Eesti aja järgi tähendas see kella 2 öösel, seega jäin üsna kohe magama.

Advertisements

One thought on “Reede, 16. september 2016

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s