Pühapäev, 2. veebruar

Pärast Firenzet, Luccat ja Sienat oli meil linnaekskursioonide limiit täis ja tahtsime vahelduseks loodusesse. Hea võimalus selleks tundus Cinque Terre’sse matkama minna. Ilmateade ennustas päevaks küll üsna kindlalt vihma, kuid me ei tahtnud oma piiratud vabu päevi vihma tõttu raisku lasta.

Cinque Terre (tõlkes “viis maad”) kujutab endast viit lähestikku paiknevat mereäärset küla/linnakest Liguurias, millest igaühel veidi erinev iseloom. Külasid ühendab rongiliin, kuid ka jala käimiseks sobivad matkarajad. Enne matkale minekut tuleb aga järele uurida, ega mõned lõigud teest parajasti varisemisohu tõttu suletud pole. Kavatsesime sõita viimasesse linnakesse (Monterosso al Mare), läbida tee teise (Vernazza) ja kolmandasse (Corniglia) jala, sõita neljandasse (Manarola) ning sealt jällegi jala viiendasse (Riomaggiore).

Seekord tuli meiega kaasa ka Lucas. Hommikul läks rongi peale jõudmisega üpris kiireks, nii et pidime liikuma Eesti, mitte Brasiilia tempoga. Seega oli vaene Lucas juba enne rongijaama jõudmist võhmal :).

Rongiga sõites võrdlesime oma kodumaade kliimasid. Rääkisime, kuidas Itaaliasse tulles olid meil Eestis paksud lumehanged ja temperatuur -20 kraadi. Lucas valgustas meid huvitavate spordialade osas, mida nad lume puuduse tõttu Brasiilias harrastavad. Snow-boardingu asemel on neil sand-boarding, ehk lumelaua asemel sõidavad lauaga liivas. Kelgutamise alternatiiv on aga Skibunda – tagumiku peal mäest alla libistamine (lume asemel mullas või liivas).

Pisast sõitsime rongiga La Spezia Centrale jaama, kust pidime ostma Cinque Terre rongisõidu päevapileti. Et järgmise rongini Monterossosse oli omajagu aega, läksime McDonalds’isse ja ostsime kõik endale midagi lõunaks kaasa. Anna ja Lucas jõid kohvi, mina võtsin aga jäätisekokteili, kuna olin endale päevase kohvilimiidi seadnud.

Olime just jõudnud Lucasele Itaalia rongiliiklust kritiseerida – rääkida, kuidas eelmisel päeval Sienasse sõites meie rong ühes peatuses pool tundi seisis – kui selgus, et meie oodatud rong jääb vahelt ära. See lükkas meie matka algust veel ligi tunnikese võrra edasi, nii et lõpuks saime matkama hakata alles pärastlõunal.

Monterossosse kohale jõudes ei kahetsenud meist keegi, et olime matkale tulnud. Linnakesest avanev vaade merele ja kaljudele oli väga maaliline.

IMG_0738

IMG_0764

Monterosso al Mare

IMG_0747

Alustasime oma 3-kilomeetrist matka Vernazzasse, mis WikiTraveli kohaselt pidi olema väga raske ja ohtlik ning vähekogenud matkajatel soovitati sellest hoiduda. Rada andis tõesti korraliku matka mõõdu välja – aina üles ja alla kaljusel pinnal, nii et kolme kilomeetrit läbisime üle kahe tunni. Meie Annaga suutsime päris hea tempoga liikuda, kuid Lucase jaoks oli see veidi liiast. Ta lubas mitu korda, et rohkem meiega üksi matkale ei tule :). Kohati oli tee libe ning kõrgelt teeservalt alla vaadata ka üsna jube.

IMG_0753

IMG_0754

IMG_0772

Vernazzas lootsime kõik leida jäätisekohviku, et end pisut kosutada. Paraku oli kell aga juba nii palju, et kõik kohad kinni.

IMAG3211

IMAG3239

IMG_0804

Vernazza

IMG_0813

Vernazzas paistis silma kalda äärde seotud paadikeste rohkus

 

 

 

 

 

 

 

Järgmine vahemaa oli lihtsam, kuid veidi pikem – 4km. Kui Vernazza paikneb madalal, justkui orus, siis Corniglia asub kaljunuki otsas. Seega oli sellel teelõigul omajagu üles ronimist. Kui linn paistma hakkas, oli juba hämar ning kohale jõudsime päris pimedas. Linnake sai meilt hüüdnimeks “ghost town” (kummituslinn), kuna linnas tulesid praktiliselt ei põlenud ning ühtegi inimest ei liikunud.

IMG_0826

Corniglia

Rongigraafikult paistis, et nelja minuti pärast peaks üks rong minema. Hakkasime jooksma, kuid see oli üsna lootusetu ettevõtmine – alla rongijaama viis 365-astmeline trepp. Seega jäime ootama järgmist rongi, mis pidi tulema rohkem kui tunni pärast. Jällegi kinnitus sellest, et rongidega meil õnne polnud. Jaamas oodates hakkas veel läbilõikavalt helisema mingi sireen, kuid kuna kogu linnas ei paistnud ühtegi hinge olevat, olime sunnitud alarmi lihtsalt ära kuulama.

Olime veidi kurvad, et kõiki linnakesi ei näinud ning süüdistasime jama rongidega, et nii hilja alustada saime. Kaks viimast küla, kuhu me ei jõudnud, pidid tegelikult olema ilusamad ja huvitavamadki kui esimesed kolm. Viimast teelõiku kutsutakse ka Via dell’Amore’ks ehk armastuse teeks. Tegemist on sillutatud teega (mitte matkarajaga, nagu meie läbitud marsruut), mis muuhulgas populaarne vastabiellunute seas. Lucas lubas, et käib oma Itaaliasoleku ajal ka teised kaks linnakest läbi ja saadab meile pilte.

La Spezia jaamas pidime jällegi rongi vahetama. Tegime McDonalds’is rahulikult aega parajaks, viimasel hetkel tuli aga meelde, et pole pileteid registreerunud. Jooksin kähku seda tegema ning pääsesime õnneks veel ühest tunnisest rongiootamisest.

Rongis saatis Igo meile sõnumi, uurides millega me tegeleme ja kas tahaksime õhtul välja minna. Vastasime, et käisime Cinque Terres ning väljaminekust oleksime huvitatud küll. Selle peale tuli aga vastus, et nad on Lucaga hoopis haiglased ja ei hakka välja tulema.

Ilm oli matka ajal meid soosinud – vihma me ei näinud, kuigi rajad olid kohati üsna märjad ja libedad. Pisasse jõudes sadas vihma, nii et lõpuks oli ikka mingit kasu sellest, et Annaga päev otsa oma vihmavarje kaasas olime vedanud.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s