Laupäev, 25. jaanuar

Oma esimesel puhkepäeval otsustasime külastada Firenzet, mis on Toscana maakonna halduskeskus ja Pisale võrdlemisi lähedal – umbes 70 km ehk tund aega sõitu. Kui 2010. aastal Taneliga Itaalias käisime, meeldis mulle kõigist kohtadest kõige rohkem just Firenze. Oma  jõe ja romantiliste sildadega, hubase nahktoodete hõngu täis vanalinnaga, kust ei puudu ka ahhetamapanevalt uhked katedraalid, on Firenze üks minu lemmiklinnu, kuhu reisides sattunud olen.

Hommikul tervitas meid suurepärane päikesepaisteline ilm. Teel rongijaama imetlesime Pisas sillalt kaunist vaadet jõele ja mägedele.

Vaade sillalt Pisas

Vaade sillalt Pisas

Vaade sillalt Pisas

Vaade sillalt Pisas

Seetõttu jäime aga täpselt maha rongist, millele jõuda olime planeerinud. Piletid ostetud, vaatasime tabloodelt järgmise rongi aja. Oli küll erinev sellest, mis internetis näinud olime, kuid mis seal ikka, rongijaamas olevaid aegu tasub ikka rohkem usaldada. Aega oli ligi pool tundi ja läksime tegime väikse tiiru hommikusel Vittorio Emmanuelle platsil.

Tulime õigeks ajaks tagasi, valideerisime piletid (piletid tuleb peale ostmist teatavast masinast läbi lüüa), rong sõitis ette, astusime sisse ja istusime rahulikult maha. Meiega tuli itaalia keeles rääkima üks vanem mees. Üritasime talle selgeks teha, et ei saa temast aru, kuid ta oli järjekindel. Ütlesime märksõnana “Firenze” ning tema vastu “No Firenze”. Siis tuli meilt üks joobes väljanägemisega noorem mees suitsu küsima ja viitas vanema mehe poole “He is crazy, isn’t he.” (- “Ta on hull.”). Küsisime nooremalt mehelt inglise keeles, kas rong sõidab Firenzesse. Tema vastas, et ei ning nimetas mingi muu koha. Jooksime kiirelt rongist välja. Selgus, et olime algul vaadanud saabumiste tablood, mitte väljumiste. Välja nägid need täpselt sama suured ja ühesugused. Igal juhul olime oma aja parajaks tegemisega maha maganud ühe vahepealse rongi ning saime veel pool tundi oodata.

Rongis

Rongis

Lõpuks õnnelikult Firenzes, alustasime oma traditsiooni – esimese asjana rongist maha tulles mõnes kohvikus kohvi juua. Seekord tegime seda McDonaldsis. Et ilm oli ilus, otsustasime sel päeval võimalikult palju aega väljas veeta ja ringi käia, selle asemel, et muuseumidesse sisse minna. Firenze meeldis ka Annale väga ning seega võtsime plaani mõnel järgnevatest nädalatest tagasi tulla ning rohkem muuseumides ja poodides käia.

Üks asi, mis Firenzest kindlasti meelde jääb, on Duomo – Firenze sümboliks peetav uhke katedraal.

Santa Maria del Fiore ehk Duomo di Firenze - Firenze sümboliks olev uhke katedraal

Santa Maria del Fiore ehk Duomo di Firenze

IMAG2903

(by Anna)

IMG_2470

Teine omapärane ehitis on Ponte Vecchio – Firenze vanim sild, millel tegutsevad erinevad juveelipoekesed. Sillal kõndides on tunne, nagu oleksid tavalisel tänaval, mitte sillal.

Ponte Vecchio ja Arno jõgi

Ponte Vecchio ja Arno jõgi

Ponte Vecchio

Ponte Vecchio

Juveelipoed Ponte Vecchiol

Juveelipoed Ponte Vecchiol

Veel pilte meie jalutuskäigust linnas:

IMG_2484 IMG_2517IMG_2466

Palazzo Pitti

Palazzo Pitti

IMAG2938

(by Anna)

Itaalia linnades leiab igal sammul imetlusväärseid detaile

Itaalia linnades leiab igal sammul imetlusväärseid detaile

Huvitav kitsas ülesmäkke viiv tee vanalinnas

Huvitav kitsas ülesmäkke viiv tee vanalinnas

IMG_2503 IMG_2504

IMG_2508 IMG_2523

IMAG2925

(by Anna)

IMG_2480

IMG_2531

IMG_2529 IMG_2536

Muu hulgas saime ka edukat shoppingut tehtud – Anna leidis endale kenad seemisnahksed vabaajajalatsid ning mina Puma poest spordipüksid ja lillad tossud. Mõlemad ostsime ka tänavakunstnikelt paar väikest maali. Spordipoe müüja oli taas kerge haruldus, kuna rääkis head inglise keelt, seega küsisime temalt nõu, kuhu sööma minna. Firenze spetsialiteeti Bistecca alla fiorentina’t me süüa ei julgenud – see olevat hiiglaslik lihatükk, kus puhast liha vähemalt pool kilo, seega kahepeale võtteski raske jagu saada. Jällegi olime valinud toidukoha otsimiseks Itaalia mõistes kõige halvema aja – kella nelja paiku, mil kõik kohad on üldiselt kinni. Lõpuks maandusime omapärase sisustusega “hipsteri-kohas”, millega jäime väga rahule. Anna tellis panini-laadse saia ning mina salati, kõrvale võtsime punast veini.

Esimene söögikoht, mida spordipoe müüja soovitas, kuid paraku oli kinni

Esimene söögikoht, mida spordipoe müüja soovitas, kuid mis paraku oli kinni

Hipsteri-koht

Hipsteri-koht

Tagasi rongi peale minnes olime korralikult väsinud. Jõudsime peaaegu maha istuda, kui… tuli meelde, et piletid tuleb valideerida – tagasi rongist välja valideerimismasinaid otsima. Kui olime ligi tund aega sõitnud, hakkasid meie vagunist kõik inimesed maha minema. Arvates, et oleme Pisasse jõudnud, ühinesime meiegi väljujate vooluga ning oleksime peaaegu suvalises väikelinnas rongi pealt maha läinud. Seejärel tekkis meil paanika, et ehk ei olegi rongi lõpp-peatus Pisa ning oleme sellest juba mööda sõitnud. Õnneks asi aga nii polnud, lihtsalt rong peatus rohkemates kohtades ja sõitis kauem kui hommikul Firenzesse minnes. Päeva kokkuvõte – ka rongidega, nagu orienteerumisega, pole me kõige osavamad.

Firenze õhtul

Firenze õhtul

Vahva liiklusmärk

Vahva liiklusmärk

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s