Reede, 24. jaanuar

Hommikul läksime teise, enda hotelli lähedal olevasse spordiklubisse tingimusi uurima. Teenindajad jällegi inglise keelt ei osanud, kuid itaalia keeles olid väga abivalmid. Anna suhtles kehakeele ja üksikute sõnade abil kaasa ning jättis mulle mulje, et sai kõigest aru. Hiljem ütles, et lihtsalt noogutas kaasa kohe, kui tuttavaid sõnu kuulis. Igal juhul numbrid olid üheseltmõistetavalt suured. Et olime Pisas vaid 3 nädalat, tehti meile eripakkumine 50 € selle perioodi jaoks. Tänasime ja lahkusime, et summa üle järele mõelda.

Töö juures oli meie kontor elu täis – Anna nimekaimust sitsiillanna Anna oli konverentsilt tagasi. Et ta oli elav suhtleja, koondus tema ümber vestlusi ja inimesi teistest tubadest. Roberto, kes oli meid juba esimesel päeval tervitanud sõnadega: “Nice to meet you. Do you play volleyball?” (- “Meeldiv tutvuda. Kas te võrkpalli mängite?”), kutsus meid kolmapäeval võrkpalli mängima. Anna veidi kõhkles, kuid mina olin elevil, sest polnud suvest saati mängida saanud. Seega ütlesime, et oleme tulemas. Anna kahtleva väite peale, et ta on vaid suviti vahel rannavollet mänginud, kinnitasid kõik, et tal on seega rohkem kogemust kui kellelgi teisel meie grupis.

Kuna jutt juba sporditeemadele läks, rääkisin, kuidas me jõusaali otsimas olime käinud ning küsisin, kas keegi oskab meile midagi soovitada. Sitsiillanna Anna teadis, et väga lähedal, üle tee CNR-ist on kool, kus ta isegi on jõusaalis käinud. Abivalmilt lubas ta õhtul meid sinna viia, et uurida, kas saaksime seal käima hakata.

Pärastlõunal pakkus Francesca, kes Brüsselist konverentsilt oli naasnud, maitsvaid Belgia šokolaade. Annale oli öeldud, et Pisas viibimise ajal peab ta kindlasti proovima De Bondti šokolaade. Seega küsisime Francescalt kui šokolaadigurult, kas ta teab, kust neid saada võiks. Saime enda kaardi peale üles märgitud kaks chocolateriat, veinipoe, paar restorani ning juhiseid, kuhu Firenzes minna.

Pärast tööd läksime koos Annadega jõusaali. Tegemist oli hoonega, kus tegutseb peamisel kool, kuid on olemas ka jõusaal ning aeroobikasaal. Sportimisvõimalust pakuti ka mitteõpilastest huvilistele. Kuumaks oli 25 €, millele lisanduks 10 € kindlustus. Meil oli aga Pisas olla jäänud vaid ligi 2 nädalat, seega lubati esmaspäevaks uurida, kas saaksime kindlustussummast vabaneda. Õppisime elulise tähtsusega fraasi: “Io voglio venire a palestra” (- “Ma tahan jõusaali minna”).

Õhtul läksime kesklinna šoppama, eesmärgiga mulle spordipüksid ja -jalatsid leida. Annal oli vaja vabaajajalatseid, kuna tema pikad saapad olid Pisa ilma jaoks kohati liiga soojad. Jõudsime käia läbi ühe tänava, mis viis Vittorio Emmanuelle väljakult Ponte di Mezzo juurde. Õhtusöögi ajaks, ~19.30, pandi poed kinni. Suures osas olid poed samad, mis Eestis, kuid oli ka Itaalia brände nagu sukapood Calzedonia ning pesupood Intimissimo. Nagu ikka, ei leidnud me asju, mida otsisime, seevastu aga muud. Mina lõpetasin kingade ning Anna uue koti võrra rikkamana.

Kuigi enamus kohti oli juba kinni, otsustasime vaadata, kas leiame Francesca juhiste järgi De Bondti chocolateriad üles. Kuigi kaardil tundus kõik selge ja lihtne, ei suutnud me kumbagi märgitud kohtadest üles leida.

Seejärel suundusime Pub2a poole, kuhu me teisipäeval õnnetult minna olime üritanud. Seekord oli koht lahti. Krapsakas noor teenindaja rääkis väga hästi inglise keelt ning aitas meil valida kümnete pitsade hulgast välja kaks. Üks oli seentega ning teine prosciutto crudoga. Eelroaks toodi kartulikrõpsud ning oliivid. Mõlemad Annaga väitsime, et krõpse me ei söö, kuid need osutusid nii heaks, et paari minuti pärast olid märkamatult otsa saanud. Tellisime ka punast veini, mille pool liitrit maksis kaks eurot. Tegemist oli kõige parema veiniga, mida ma kunagi saanud olen. Minule tundus see suus veidi kihisev… igal juhul omapärane. Hiljem küsisime veini nime ning saime vastuseks – Terricciola. Terricciola on piirkond Pisa lähedal, mis tuntud veiniistanduste poolest. Toscanas toodetud veini nimetatakse Chianti’ks. Teenindaja õpetas meile ka, kuidas itaalia keeles arvet küsida: “Il conto, per favore”.

Eelroog Pub2a-s. Pitsad ise olid nii head, et neist polnud mahti pilti teha

Eelroog Pub2a-s. Pitsad ise olid nii head, et neist polnud mahti pilti teha

Pizzeriast lahkudes tuli meile vastu üks mees, kes meid teretas. Ütlesime talle tere vastu (mina arvasin, et ehk on keegi töö juurest, sest ega ma kõiki nägusid veel mäletanud), hiljem Anna ütles, et tema arvates võis see olla sama mees, kellelt teisipäeval pizzeria kohta olime küsinud ning kes meid selle sama, Pub2a juurde juhatas. Ilmselt tundus talle, et meile hakkas tema soovitatud koht väga meeldima ja käime seal juba igapäevaselt 🙂

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s