Teisipäev, 21. jaanuar

Hotelli hommikusööki pakuti samas restoranis, kus me eelmisel õhtul olime käinud. Õnneks oli meil valik veidi suurem kui traditsioonilise Itaalia hommikusöögi puhul (kohv, saiad või ja moosiga, küpsised). Nimelt söövad itaallased hommikuti tavaliselt vaid magusat. Hommikusöögiks soolasema ja tervislikuma toidu pakkumine olevat alles viimase aja trend. Meie valikus oli veel jogurt, müsli, muna, peekon, juust, sink. Puuviljad aga paraku puudusid.

Tööle jõudsime peaaegu ilma viperusteta. Peaaegu, sest väravast sisse tulles pöörasime esimene kord veel valele poole. CNR-i osakonnad näevad väljast identsed välja, nii et meeles tuleb pidada numbrit (meie puhul oli selleks 20).

CNR-s oli kogu kompleksi peale üks suur söökla e Mensa, kus enamik töötajaid iga päev söömas käib. Et CNR on tohutult suur, on tee Mensasse äärmiselt keeruline. Ka mitu kuud CNR-s töötanud inimesed pidavat vahel ära eksima. Teekond algas meie kõrvaltoast, järgmiseks liitus meie tuba. Ligi 7-minutulise teekonna jooksul Mensasse koputati tee peale jäävatele ustele ning kutsuti teisi sööklaseltskonnaga ühinema. Teel oli hulgaliselt kohti, kust tuli ära pöörata, erinevatest ustest läbi ning trepist alla minna. Mensasse jõudes oli meie grupp kasvanud juba päris suureks. Tundus aga, et söökla suurus on üsna optimaalne – kuigi järjekorrad olid pikad, leidus alati mõni vaba laud isegi meie suure seltkonna mahutamiseks.

Mensas tutvusime tavapärase Itaalia toidusüsteemiga. Lõuna saab kombineerida primost, secondost ja contornost. Primo alla käisid erinevad pastad, risottod ning supid. Secondo oli liha, kala või kana ning contorno erinevad soojad juurviljad või ka toorsalat. Igast grupist oli iga päev valikus kolm erinevat toitu. Lisaks sai võtta frutta, mille alla käisid puuviljad ning pudingud. Hinnad olid mõistlikud: primo 1.60, secondo 2.50, contorno ~0.80, frutta 0.27. Peagi saime selgeks, et primo täidab kõhtu paremini kui secondo + contorno. Pealegi lisati primodele maitsvat parmesani juustu. Eraldi järjekorrast sai tellida ka pitsat, mida võeti tavaliselt vaid siis, kui üldjärjekord hirmus pikk.

Kui menüüst valik tehtud, tuli maksta, öeldes, mitut primot, secondot jne soovid. Saime oma esimesi itaaliakeelseid väljendeid harjutada. Seejärel tuli seista järjekorras ning lõpus erinevate teenindajate käest oma primod-secondod küsida. Teisel nädalal tegin nädala menüüst pilti, et kõik toidud aegsasti ära tõlkida, et ei peaks kogu aeg teistelt küsima. Tõlkimine osutus aga palju raskemaks ülesandeks, kui ma arvasin. Nimelt ei ole paljud Itaalia toidud tõlgitavad ning et teada saada, mida miski endast kujutab, oli kõige mõttekam Google-ist vastavaid pilte uurida.

Nädala menüü Mensas

Nädala menüü Mensas

Meie jaoks oli harjumatu, et itaallased söövad lõunat samal ajal kui eestlased (12.00), kuid õhtust mitu tundi hiljem (20.00). Selle pika aja üleelamiseks sõime enamasti mingeid snäkke – porgandeid, kirsstomateid või šokolaadi.

Õhtul otsustasime minna linnaga tutvuma. Pisas on 100 000 elanikku, kellest 60 000 on üliõpilased. Seega on Pisa nii elanike arvu kui tudengite osakaalu mõttes sarnane Tartuga. Ka linnaplaan meenutas mulle Tartut, jõgi voolamas läbi linna. Pisa saab jagada neljaks osaks: Arno jõgi põhja-lõuna suunal ning peamine sild (Ponte di Mezzo) ida-lääne suunal. Kuulus Piazza dei Miracoli ehk Imede väljak, kus asub ka Pisa torn, asub loodes. Meie aga elasime kagus. Kesklinna kõndisime hotelli juurest otse minnes ligi pool tundi. Kaardi lugemine on aga raske töö ning seega jõudsime edelaosas asuvale Vittorio Emmanuelle platsile pärast mõningat tiirutamist. Jõudsime kohale, kui turistiinfo oli juba kinni, kuid õnnestus siiski tasuta kaart küsida. Käisime ära ka üle jõe Piazza dei Miracolil.

Pisa kaart

Pisa kaart

Piazza Vittorio Emmanuelle

Piazza Vittorio Emmanuelle

Arno jõgi

Arno jõgi

Mõnus väike väljak, kuhu linna uurides sattusime

Mõnus väike itaaliapärane väljak, kuhu linna avastades sattusime

Piazza dei Miracoli

Piazza dei Miracoli

Pisa torn

Pisa torn (by Anna)

Seejärel otsustasime süüa hankida. Esimene mõte oli minna COOPi ja osta midagi koju kaasa. Jõudsime kohale paar minutit enne üheksat ning saime teada, et COOP ongi avatud vaid kella 21-ni ja seega olime hiljaks jäänud.

Dino ja Fosca olid meile eelmisel päeval ühte pizzeriat soovitanud, mis asuvat COOPi lähedal. Paraku nende joonistatud kaarti meil kaasas polnud. Ka pizzeria nime kohta mäletasin vaid nii palju, et see oli lühike ja mingi number oli sees.

Otsustasime teha “local searchi” (käia läbi lähiümbrus). Välistasime ühe tee, mis viis ühelt poolt CNR-i ja teiselt poolt meie hotelli juurde. Ristuv tee paistis ühelt poolt linnast välja viivat. Seega proovisime teist poolt. Sattusime pimedasse elamurajooni. Järsku märkasime tänaval ühte meest, pitsa käes. Küsisime talt, kas ta oskab läheduses mõnda pizzeriat soovitada. Vastuseks saime, et lähedal on üks halb pizzeria, mille nime ta ei hakka meile ütlemagi, kuid et ta võib meid kesklinna sõidutada. Kuna me aga just sealt tulime, ei olnud sellest huvitatud. Lõpuks tuli itaallasele meelde üks hea pizzeria via Garibaldil, mille ta meile kaardil kätte osutas. Tundus, et koht on sama, mida Fosca ja Dino meile eelmine päev soovitanud olid ning asusime teele.

Nagu selgus, oleksime siiski pidanud valima COOPi juurest “linnast välja viiva” tee. Ligi veerand tunni pärast jõudsime pizzeria juurde, mil nimeks Pub2a (lühike nimi ja number keskel => õige koht). Meie ahastuseks oli aga koht kinni. Ja tõesti, nüüd meenus mulle, et Fosca-Dino olid öelnud, et see pizzeria on ühel päeval nädalas kinni ning selleks päevaks on teisipäev! Asusime tagasiteele ning astusime sisse esimesse kohta, mis avatud oli. Tegemist oli väga väikse kohaga, kus põhiliselt sai pitsat ja muud valmistoitu kaasa osta. Tellisime kaasa tuunikalasalati, mis osutus hiiglasuureks, ning puuviljasalati. Teenindajad ei rääkinud inglise keelt, kuid olid väga sõbralikud ja rääkisid meiega salati tegemise ajal itaalia keeles.

Söögikohast väljudes olime ristmikul, kust võimalik minna kolmes suunas. Vaatasime kaarti ning valisime tee, mis tundus mulle õige. Pärast minutitepikkust kõndimist leidsime end taas jõe äärest, mis oli täiesti vastupidine suund hotellile. Anna võttis kaardilugemise üle. Kõndisime veel mõned minutid, vaatasime uuesti kaarti ja avastasime, et oleme hotellist veel kaugemale liikunud ning jõuame varsti jälle CNR-i juurde. Anna sammu- ja kaloriloendur ütles, et oleme teinud sellel päeval juba üle 20 000 sammu. CNR oli viimane koht, mida sel hetkel näha tahtsin ning seega muutsime teed ja lõpuks jõudsime õnnelikult koju.

Ühesõnaga, pidime tõdema, et kaardi lugemises ja orienteerumises oleme lootusetud. Otsustasime oma selle õhtu seiklustest Pisas itaallastele mitte rääkida. Vähemalt sai sammude osas päevanorm tublisti ületatud ja lõplik arv päris korralik – 26 000.

Advertisements

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s